Andrus Ossip. Ainukordsed šansid

Andrus Ossipi hinnangul on elus palju juhuslikku. “Kui hakata vaatama, kuidas elu on läinud, siis väga palju on selles juhuslikku,” märgib ta.

Nii nägi Ossip 1993. aastal lehes töökuulutust, et Tallinna Kaubamaja otsib kompleksi juhatajat. “Mul polnud halli aimugi, kes see on, aga arvasin, et oleks tore kaubamajas töötada,” meenutab ta. Lisades, et mingi tööga kokkupuude tal küll oli, aga suurem töökogemus puudus. “Kandideerisin ja saingi sinna tööle,” meenutab Ossip. Lisades, et on huvitav mõelda, milliseks oleks elu kujunenud siis, kui seda poleks juhtunud. Mis siis oleks teisiti.

Ossipi esimeseks eeskujuks oli isa, kes oli nõukogude ajal kalakombinaadi ühe osa direktor. Ossip pole temaga küll otseselt külg külje kõrval töötanud, ent koolivaheajad möödusid tal siiski isa juhitavas vabrikus.

Esimesed endateenitud rublad. Ossip räägib, et töötas ülikoolis õppimise ajal kogu aeg. Vaheaegadel isa juures. Ülejäänud aja vetelpäästjana. “Ma tegelesin ujumisega. Töötasin tänase päeva mõistes rannavalvurina, tol ajal oli tegu vetelpäästjaga,” märgib Ossip. Seda tööd sai teha siis aasta läbi ning sealt on pärit tema esimesed omateenitud rublad. “Olen suhteliselt noorest east alates saanud ise hakkama,” lisab ta.

Ossip oli pikamaaujuja. “Tegelesin 1500 meetri ujumisega, mis on kõige pikem distants ja mille läbimiseks kulub 15–17 minutit. Kui võistlus on nii pikk, peab sul olema võhma ja tahtmist ning kannatust,” ütleb ta. Kõik see on tema hinnangul aidanud teda ka hilisemal ajal, kuna niisama lihtsalt ta alla ei anna – tal on tahtmist hammastega kinni hoida ja lõpuni teha.

Armastus toidutegemise vastu viis ülikooli. Ossipi, kes on hariduselt keemiainsener, esimeseks suuremaks tööks peale ülikooli oli toidukaupade osakonna loomine Tallinna Kaubamajas. Ta õppis Tallinna Tehnikaülikoolis keemiateaduskonnas. Ühiskondliku toitlustamise erialal. “Kahjuks langes kooli lõpetamine sellele ajale, mil süsteem hakkas vaikselt kokku kukkuma ja toitlustuserialal ma töötanud pole,” räägib ta. Esimeseks töökohaks oli aga toidukaupade osakonna loomine kaubamajja, mis enne toidukaupu ei müünud. “Nii palju olen ma toidukaupadega kokku puutunud,” ütleb ta.

Eriala valis ta seetõttu, et talle meeldis süüa teha. “On huvitav eksperimenteerida,” märgib Ossip, kel täna selleks väga palju aega ei jagu.  “Ja ega sa 19–20 aasta vanusena ei teagi täpselt, mida tahad,” lisab ta. “Sa võid vaid aimata, mis sulle meeldiks.”

Tema sõnul tasub noortel eriala valides võtta arvesse ka majanduselus valitsevaid trende, ent arvestada tuleb sellega, et need on muutuvad. “Kui mina kooli läksin, siis ma mäletan, et Tehnikaülikoolis oli energeetika eriala selline, et kui kuhugi sisse ei saanud, siis sinna ikka sai. Täna on see ala aga perspektiivikas ja populaarne, ehkki siis sellise pilguga keegi seda ei vaadanud,” selgitab ta. Küsimus on selles, kas suudetakse  tulevikku ette näha ja hinnata. “Pigem tasub usaldada valides oma sisetunnet,” soovitab ta. “Sest pikalt pole  võimalik teha midagi sellist, mis pole südame järgi. Kui ei meeldi, siis varem või hiljem liigud sealt ära,” usub ta.

Kõik ei pea juhid olema. Tema sõnul tasub mõelda ka sellele, kas tahetakse kindlasti juht olla. Ossip rõõmustab, et trend on liikunud selles suunas, et mõistetakse, et hea on olla ka hinnatud spetsialist. “Ei ole nii, et motiveeritud saab olla ainult juhina. Juhiks olemine tähendab ikkagi suurt vastutus. Ja igaüks ei taha seda kindlasti võtta,” selgitab ta.

Ossip hindab kõrgelt talle osaks saanud tugevates organisatsioonides töötamise võimalust: Tallinna Kaubamaja, Falck, G4S. Tänane Elron on tema sõnul küll väiksem, aga samamoodi organisatsioonina pikka aega tegutsenud ja tugev ning terve ettevõte.

Kui Tallinna Kaubamaja erastati, liikus seda kuus aastat juhtinud Peeter Tohver turvasektorisse ja kutsus ka Ossipi kaasa. “Arvan, et tegin õige otsuse, kui kutse vastu võtsin,” ütleb Ossip tagantjärele.

Ta lisab, et võib öelda, et kahekümneselt, kolmekümneselt ja viiekümneselt on ta juhina mõnes mõttes olnud küll sarnane, aga samas võib öelda, et tegu on üksteisest üsna erinevate Andrustega. “Kogemus muudab inimest ja teatud asju hakkad vanemana teisiti tegema. Olen muutunud paindlikumaks, aeg on nurki vähemaks lihvinud,” märgib ta.

Noorena rohkem näpuga järje ajamist. Eesmärgile jõudmine on Ossipi jaoks alati tähtis olnud, aga enam pole nii oluline, et väiksemad eesmärgid selle raames õigeks ajaks täidetud saaksid. Sest lõppresultaati vahe-eesmärkide õigeaegsus väga ei mõjuta. “Ei ole mõtet inimestes lisastressi tekitada,” sõnab Ossip. Samas lisab ta, et ei ole kontrollifriik, aga tal on hea mälu. “Ma mäletan hästi, mida on kokku lepitud. Eks ma natukene inseneri tüüpi olen,” naerab ta. “Asjad peavad olema selged ja numbreid ma armastan.”

Juhtimise puhul on dilemmaks see, et sageli pole õigeid otsuseid olemas. “Tihti ei ole mitte üks ainus otsus õige, vaid on erinevad variandid, mis töötavad. Tähtsam on otsus vastu võtta ja edasi liikuda, mitte jääda ootama, kuidas olukord kujuneb, see sööb meeskonda rohkem.”

Ei kahetse ühtegi otsust. “Ma ei pea kahetsema ühtegi otsust,” märgib Ossip. “Olen olnud otsuseid tehes aus ja õiglane.”  Ta rõhutab, et on saanud teha palju selliseid asju, mida saab teha ainult korra elus. “Sisuliselt tõi G4S euro Eestisse. Korraldasime laialiveo pankadesse, ettevõtetesse, sularahaautomaatidesse. Sellises protsessis on võimalik osaleda ainult kord elus,” on ta uhke. “Samuti see, mis me Elronis teeme. Nende rongide eluiga on vähemalt 30 aastat. Ka sellises üleminekus on võimalik ainult kord elus osaleda.”

Kõige olulisem on selliste muudatuste puhul tunnetada, kus on organisatsiooni valulävi. “Elroni juhtkond, kes neid muudatusi teeb, on küllaltki väike. Esiteks pidime hoidma töös kõike vana, samas tooma liinile elektrirongid ja ette valmistama diiselrongide tulemise. Kuskil on piirid, kust asi hakkab rebenema. Peab tunnetama, kust läheb piir, et inimesed suudavad seda veel teha. Ei tohi vinti üle keerata,” selgitab ta. Sest mingil hetkel lasevad inimesed käed lahti, sest rohkem ei suuda.

Ossip toob oma tugevusena välja, et ta ei tee otsuseid liialt kiirustades. “Võtan pigem aega, et püüda leida mõistlik lahendus ja analüüsida probleemi. Olen oma olemuselt järjekindel ja tahan eesmärgid saavutada. Ei saa öelda, et midagi suurt oleks jäänud tegemata,” ütleb ta.

Värbamisel otsib sära silmis

Ossipil kindlaid küsimusi, mida inimestelt värbamisel alati küsida, ei ole, küll aga tahab ta kandidaadi silmis näha tuld, mis laseks arvata, et inimene teeb oma tööd südamega.

“On oluline, et inimene oleks avatud ja sõbralik,” selgitab ta. “Küsime meile olulisi küsimusi. Samuti saab kandideerija küsida talle olulisi küsimus.” Sealt tuleb kinnitus, et koht, kuhu kandideeritakse, on sobilik. Ja isegi kui inimest ei valita, jääb talle kohtumisest meeldiv tunne, kui selle õhkkond oli positiivne ja jättis meeldiva mulje. “Kui näed, et inimene räägib innustunult, mida ta on teinud, siis võib eeldada, et ta ka uues kohas säilitab innustatuse,” märgib Ossip, kelle sõnul sära silmades võib olla küll veidi äraleierdatud mõiste, aga samas püüab iga tööandja näha, kas töötaja teeb oma tööd südamega või mitte.

Lisaks on väga oluline, et inimene sobituks organisatsiooni, rõhutab Ossip. “Sobiks teiste kolleegidega. Töötaja võib olla väga tore inimene, aga kui meeskonda ei sobi, siis koostööst asja ei saa.”

 

Andrus Ossip

Sündinud: 15.03.1964Abielus

Haridus:1990 TTÜ keemiateaduskond, toiduainete tehnoloogia

Ametikäik:1993–2000 ASis Tallinna Kaubamaja, kolm aastat toidukaupade osakonna juhataja, siis kaubandusjuht, alates 1998 müügidirekor2000–2007 ASi Falck Eesti juhatuse liige, põhja regiooni direktor2008–2012 ASi G4S Eesti juhatuse esimeesalates 2012 Eesti Liinirongid ASi juhatuse liige

Hobid: golf

 

Peeter Tohver, ettevõtja, Andres Ossipi kunagine tööandjaAndrus on süsteemne ja usaldusväärne sell. Usaldusväärsus tähendab seda, et kui midagi on kokku lepitud, siis see ka teoks saab. Ta on sõna­pidaja mees. Nii pikemad strateegilised eesmärgid kui ka lühemaajalised plaanid saavad teoks. Kui ta ütleb, et nii teeme, siis nii ka tehakse.Tema suureks plussiks on ka see, et ta suudab eesmärkide täitmisesse meeskonna kaasata. Läbi hea eeskuju. Ta on töökas ja tema kõige suurem voorus on see, et ta teeb ees ja näitab ise isikliku tööga eeskuju.Lisaks on ta hea suhtleja. Ta on meeldiv inimene, kellega on hea suhelda, sest ta jätab ka teisele ruumi, ta on hea kuulaja ning piisavalt empaatiline, ta ei suru ennast vestluses teisele peale.    Mul on hea meel, et ta Elronisse kandideeris, Elron on nüüd heades kätes.