Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Puhkepäev. Kombates inimliku empaatia teemat

13. juuni 2014, 00:00

Väheinformatiivse pealkirjaga film “Kaks päeva, üks öö” osutas dilemmale inimväärikuse ja omakasu vahel, sokutades kinokülastaja kõrvade vahele mõtteid, kuidas tema ise filmis näidatud olukorras käituks.

Dilemma, millega peategelase Sandra (Marion Cotillard) töökaaslased kimpus olid, oli selge: neil oli tarvis hääletada, kas Sandra töö ja palga säilimise, mis oleks talle ja ta väikestele lastele kindlustanud nende eluaseme säilimise, või Sandra vallandamise vahel, et alles jääva palgafondi arvel ülemus ülejäänud personalile preemiat saaks maksta. See oleks aga omakorda kaasa toonud Sandra hävingu. Nii palga kui ka preemia jaoks ettevõttes väidetavalt raha ei jagunud.

Kaaslased kui päästerõngas. Algas psühholoogiline emotsioonide paraad teemal, kas oma särk on ikka ihule kõige lähemal või mitte. Ehk siis selle filmi kontekstis – kas keegi oleks nõus loobuma oma ausalt välja teenitud tuhandeeurosest preemiast, et töökaaslane saaks oma elu joone peale ajada.

Enne lõplikku hääletamist oli Sandral aega kaks päeva ja üks öö, et oma kolleegidelt ükshaaval toetust palumas käia ning need ühtlasi solidaarsuse ja ligimesearmastuse teemadega silmitsi panna, et esmased ei-d jaa-deks muutuma hakkaksid.

Kogu film oli väga aeglane ning tegelikult vähese sisuga. Esimene pool sellest kulus depressioonist paraneva Sandra ja ta kaaslaste olukorrast aru saamisele ilma erilise soovita ühele või teisele neist kaasa tunda. Poole pealt hakkas film aga hinge minema ja seda põhjusel, et filmireaalsus rebis ennast lahti pärismaailmast seda rohkem, mida enam lisandus Sandra poolele üle minejaid.

Kitsi eestlasena oli mul raske mõista, et keegi saab üldse soovida aidata iseenda asemel kedagi teist, kui tema enda vajadus abi järele on võrreldav. Raputasin ennast aga argipäevale mõtlemisest lahti ja filmi kontekstis püsides selgus, et saab küll.

Inimliku empaatia varud. Iga järgneva töökaaslasega peetud vestluse käigus paljastus uus maailm, mis näis sama vilets kui Sandra endagi oma. Ometi olid inimesed nõus oma meelt muutma. Ühel toeks jumala tahe, teisele südametunnistus.

Filmis “Kaks päeva, üks öö” hindan tõetruud näitlejatööd ja väga realistlikult esitatud probleemsituatsiooni väga realistlikult mõjuvas keskkonnas. Miinuseks filmi vähest pinevust ning esimese poole venimist.

Suurim pluss oli võimalus korraks peeglisse vaadata ja uurida, kui suured võiksid olla minu isiklikud inimliku empaatia varud sarnases olukorras. Filmis said lisaks isegi segased emotsioonid lõpuks selgeks. Päris elu on aga karmim ning segased momendid vahel segasteks jäävadki.

 

Hinnang

  • “Kaks päeva, üks öö” 

Hinnang: 6

Režissöörid: Jean-Pierre Dardenne, Luc Dardenne
Osatäitjad: Marion Cotillard, Fabrizio Rongione, Pili Groyne jt
Kinodes alates 06.06

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. June 2014, 19:33
Otsi:

Ava täpsem otsing