VEB Fondi kohta infot kapaga

Vakra andis intervjuu ajalehele Delovõje ­Vedomosti.

Miks just Teid määrati VEB Fondiga tegelema? Kui riigikogu otsustas panna VEB Fondi komisjoni esimeheks minu, oli praegune tegus ja komisjoni toetav liige Aivar Riisalu lausa ründaval seisu­kohal: mida selline poisike nagu Vakra sellest valdkonnast üldse teab. Tegelikult on minu vanus osutunud hoopis trumbiks. Puhta lehena, ilma eelarvamusteta ning isiklikult toonaseid Eesti rahanduse ja majanduse juhte tundmata on olnud hea ­uurimistööd juhtida. Toonastel segastel aegadel ma tegutsenud ei ole, seega on kõik isiklikud huvid välistatud. Ühesõnaga on mul olnud tõe väljaselgitamiseks vabad käed.

Isegi kõige suuremad skeptikud peavad tunnistama, et komisjon on teinud oma tööd hingega, et selgus majja saaks. Kui on tehtud valgust kartvaid otsuseid ja eesmärk on need päevavalgele tuua, on vaja ausalt oma rida ajada isegi siis, kui laua taga sinu vastas istuvad sellised lugupeetud Eesti kodanikud nagu Siim Kallas ja Vahur Kraft.

Kutsusite hiljuti selgitusi andma Ain Hanschmidti. Kas jäite tema selgitustega rahule? Hanschmidt kordas valdavalt üle seda, mida me juba teadsime, näiteks miks Ühispank oli nõus valitsuse ja Eesti Panga VEBi nõudeid võla kattena arvestama. Kui mingil hetkel hinnati neid nullväärtusega ehk nendega polnud midagi teha, siis miks anti nõuded Põhja-Eesti Panga kahjumi hüvitamiseks? Miks keegi oli nõus võtma vastu nullväärtusega pabereid? Hanschmidti selgituse kohaselt oli neil lootus, et keegi ikka on huvitatud nõuded mingi protsendiga tulevikus ära ostma.

Meie eesmärk on kirjutada kogu saadud info oma raportisse. Saan vaid öelda, et mõningate vastuste puhul olime pettunud, et toonased rahandusjuhid kohati niivõrd halva mäluga on. Kuna komisjoni ees on käinud pea 50 inimest, on meil pilt kokkuvõttes terviklikum kui neil asjaosalistel, kes valgustavad vaid mingit kindlat ajalõiku. Kuna oleme teinud koostööd kaitsepolitsei ja teiste jõustruktuuridega, on kogutud infopagas võimas ja see kajastub kindlasti ka lõppraportis.

Miks pakuti osta just Ühispangale? Sellepärast, et toona liideti Ühispank Põhja-Eesti Pangaga. Ühispanga juhtide sõnul liitsid nad tegelikult toona kümneid väikeseid panku.

Hanschmidt ütles ajakirjanikele, et ei ole asjaga üldse kursis. Ta väitis ka, et nägi Aleksandr Matti (ettevõtja, kes sai kätte 32 mln dollarit Venemaal külmutatud rahast – toim) alles pärast seda, kui tehing juba sõlmitud oli. Hanschmidti volitustega toimetas toona Lembit Kitter, aga ka Lembit ­Kitter on uurimiskomisjonis käinud.

Kuid miks need ostu-müügilepingud on kadunud, samas kui kõik muud dokumendid on olemas? Ei ole kadunud, meil on kõik olemas.

Auditis on kirjas, et need on kadunud. Leidsime kõik üles, viimase alles maikuus. Materjalirohkuse tõttu otsustas riigikogu kahel korral uurimiskomisjoni tähtaega pikendada.

Kas Hanschmidt ütles, kui palju pank sellega teenis?Kui midagi teenis. Nemad teenisid oma osa siis, kui müüsid maha VEBi nõuded, mille olid neile andnud valitsus ja Eesti Pank.

Kas olete nõus väitega, et Matt oli tankist, kes sai vahendustasu? Komisjoni esimehena ei saa ega taha ma spekulatsioonidega kaasa minna. Kindel on see, et Matt on reaalselt eksisteeriv isik, temaga kohtumist on meile kinnitanud mitu inimest. Isegi Hanschmidt tunnistas, et kohtus Mattiga pärast lepingu sõlmimist. Aga kellega Matt koos töötas või kes keda juhtis, seda ma praegu ei kommenteeri.

Kas on teada, kuidas tuli raha tagasi Eestisse? Meile on teada, et kõikide tehingute tulemusena saadi kätte 32 miljonit dollarit. See, mismoodi ja kas see Eestisse tagasi jõudis, on taas oletamine ja näpuga näitamine. See ei ole ka komisjoni ülesanne. Kui raporti kokku paneme, tahame luua juhtunust tervikliku pildi ning kirjutada välja kõik faktid. Riigikogu uurimiskomisjon pole kohus – hinnangut ei anta ja süüdimõistvat otsust välja ei kuulutata.

Kas olete nõus, et Matti allkirjad maksedokumentidel erinevad tema originaalallkirjadest? Kõik kirjad, mille puhul oli vajalik allkirjade võrdlus, oleme saatnud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi spetsialistidele. Viimased tulemused veel käes ei ole. Prioriteediks on olnud Vahur Kraft ja tema allkirjad.

Kas teie eesmärk on uurida ka välja, kes on kogu selle sertifikaatide skeemi tõeline algataja? Muidugi, see on üks meie võtmeülesandeid. Lisaks on eesmärk välja selgitada, kes said kasu ja kes kahju, just ettevõtte tasandil. Veel üks väga selge eesmärk on vaadata üle kõik, mis puudutab Eesti Panga 5. aprilli 1995. aasta kirja ning tuvastada, kes on selle autor ning miks see toona koostati.

Kas olete nõus, et Kraft ei ole selles loos peamine kangelane? See on jälle spekulatsiooni valdkond, kuhu ma ei lasku. Selge on see, et Vahur ­Krafti all­kiri tõstatab palju küsimusi. Lõppkokkuvõttes kannab allkirja panija ka vastutust. Siiani ei ole Kraft suutnud selgitada, miks ta kirja allkirjastas ja kust tulid selles kajastatavad numbrid.

Milline peab olema teie aruanne, et saaksite öelda, et komisjon tegi oma tööd väga hästi? Arvan, et juba kogutud info põhjal võib öelda, et oleme oma tööd hästi teinud. Esiteks tellisime õigusliku analüüsi, kus on selgelt öeldud, et Eesti riik ei käsitlenud kõiki huvipooli võrdselt. Teiseks, kui vaadata seda inimeste ringi, kes on ootamatult mälu kaotanud, hämanud ja ebaadekvaatseid vastuseid andnud, on igale mõtlevale inimesele selge, et järelikult on põhjust midagi varjata. Kolmandaks saame kinnitada, et see n-ö 32 miljoni dollari projekt viidi edukalt ka ellu ega ole fiktsioon.