Töövõimereform vajab ettevõtjate toetust

Ka kõige keerulisema probleemi lahendamine algab esimesest sammust ja kahtlemata on töövõimereformi suund õige. Seda nii oma ideoloogia (osaliselt töövõimetutest saavad osaliselt töövõimelised) kui ka peaeesmärgi (aidata tagasi tööturule kõiki, kes seda vähegi suudavad) poolest.

Paraku tegeleb reform ikkagi pigem tagajärgede kui põhjustega. Eestis on praegu juba 100 000 rohkem või vähem osalise töövõimega inimest ning see arv kasvab. Küsimus on, miks meie rahva tervis ja töövõime järjepidevalt halvenevad, mis on läinud põhjalikult valesti. Diskussioone on olnud palju, konkreetseid tegusid vähe või üldse mitte.

Tervise hoidmine pole lihtne. Oma ettevõttes pakume kõigile töötajatele võimalust saada töö iseloomust tulenevate ja muidu krooniliseks kippuvate tervishädade leevenduseks kord aastas kuni 10 tasuta raviprotseduuri. Sellise võimaluse kasutajaid on palju, mis näitab, et tervise hoidmine töö­kohal ei ole lihtne ning seda ei saa jätta ­ainult töötajate endi mureks.

Ettevõttele tähendab aga niisuguste võimaluste pakkumine erisoodustusmaksu, mis antud kontekstis just kõige loogilisem ei ole. Maksusoodustuste kehtestamisest ettevõtetele, kes tahavad oma töötajate tervise eest hoolitseda, on räägitud pikalt ja põhjalikult. Vastavasisuliste seadusandlike muudatuste asemel muutub aga järjest professionaalsemaks maksu­ameti töö erisoodustusmaksu kogumisel.

Teine probleem on seotud töötukassa olulise rolliga kavandatavas reformis, sest töötukassa peab viima tegelemise osalise töövõimega inimeste ettevalmistamisega tööturule naasmiseks praegusega võrreldes hoopis uuele tasemele. Arvestades, et vormiliselt on töötuse määr praegu ca 8,5%, aga sisuliselt on ettevõtjad silmitsi kasvava tööjõupuudusega, on töötukassa võimekus struktuursete ja pikaajaliste töötute tagasitoomiseks tööturule olnud tagasihoidlik. Lisada neile juurde veel n-ö probleemseid kliente, ei tundu just kõige mõistlikum idee.

Valiku aluseks kvaliteet. Reformi ideoloogid võiksid usaldada ja kasutada rohkem vabaühendusi, kes tegelevad teemaga juba ammu ja suurema kärata. Nad teevad sisulist ja strateegilist koostööd ka tööandjatega, kelle toeta ja usuta on igasugune tööga seotud reform surnult sündinud.

Ükski abiraha ega muu riiklik meede ei pane tööandjat endale tööjõudu palkama, valiku kõige olulisemaks kriteeriumiks on ja jääb töötaja ­kvaliteet.