Puhkepäev. Moldova maitseb mõnusalt

04. juuli 2014, 00:00

Järjekordne tare-tarekese stiilis turistilõks, arvasin ma, kui Tallinna vanalinnast Uuelt tänavalt Moldova restorani leidsin.  Aga eksisin – Lautariis tehakse süüa sooja südame ja osavate kätega.

Tallinna vanalinna Itaalia, Vene, Lähis-Ida, Prantsuse ja teab-mis-veel rahvusliku köögiga restoranid said eelmise aasta lõpus täiendust, Uuel tänaval avati Moldova tavern. Esmakordselt Eestis.

Igasugune kulinaarse perspektiivi avanemine teeb rõõmu, seetõttu on väikese Moldova väikese taverni tulek minu jaoks palju olulisem gurmeesündmus kui ühe järjekordse Itaalia või Vene söögikoha lisandumine.

Televiisoriga tavern. Aga ikkagi sai seekordne restoranikäik ette võetud ilma erilise optimismita: enne Lautariid samas kohas asunud söögikohad pole olnud isuäratavad. Kõigepealt läks tükk aega sobiva laua leidmiseks, üks oli televiisorile liiga lähedal, teine liiga köögiukse lähedal, kolmas otse kõlarite all ja neljanda toolid olid nii madalad, et vaid ninaots ulatus lauani. Lõpuks otsustasime siiski televiisori kasuks.

Kui televiisor, kõlarid ja baarilett välja arvata, oli Lautarii tavern mis tavern: valgeks krohvitud seinad, madalad laed, tikitud linikud (üks isegi televiisorit ja teine veinikappi ehtimas), päevalilledega pildid ja külakeraamika. Isegi kelnerid olid pigem lihtsate külapoiste kui väljaõppinud linnakelnerite moodi – see mõjus vägagi värskelt. Tellimisel pidi eesti keelele inglise keele lisaks võtma, see lisas külamiljööle omajagu pikantsust.

Menüü pakkus senitundmatuid nimetusi: mamaliga, costita, kõrnetsei, mititei, aga justkui ebaledes. Et kas nii võõrast toitu keegi sööma tuleb. Igaks juhuks, mine nende sööjate maitseid tea, oli menüü alguses ka räim rukkileival, lõpus rib-eye ja New Yorgi steik ning piprapihv. Nende poole ma ei vaadanudki, otsisin ikka kõige moldovalikumat.

Alustasime placinta’ga: õlis küpsetatud kartulipirukad, natuke tšebureki moodi, ainult väiksemad. Järgnes salat Moldova värske köögivilja ja brõnsaga, täiendatud oliividega ja üle puistatud kõrvitsaseemnetega. Tegemist oli pealtnäha täiesti tavalise kurgi-tomati-redisesalatiga, aga maitses hästi: köögiviljad olid hästi valitud, küpsed, ja maitset kujundas kastmes kasutatud päevalilleõli, mis pärast lõputuid (kehvi) oliiviõlisid mõjus üllatavalt värskelt.

Võõrad road, kodused maitsed. Eriliselt hea oli aga Karpaatide borš baklažaaniga – seda teen ma kindlasti kodus järele – ja kõrnetsei, kodused vorstikesed. Siin kuulsa supimaa Venemaa kõrval elades olen ma ikka arvanud, et tean nende boršist juba kõike, aga baklažaani pole selles veel kohanud.

Supiga on nii, et pane sinna mida iganes, peaasi et puljong on korralik ja Lautariis oli see tõeliselt rikkalik. Vorstikesed tegi maitsvaks aga korralik lihane täidis ja harjumuspärasest pisut erinev maitsestus – mida muud selle lihtsa toiduga veel teha saab?

Kui lõpetuseks olime ära söönud veel aprikoosiparfee ning Kreeka pähklitega täidetud ploomid vahukoorega, oli tunne, justkui oleks maa-vanaemal külas käinud. Muidugi Moldova, mitte Lõuna-Eesti vanaemal. Ja neid vanaema vorstikesi ja ploome olen ma valmis ikka ja jälle sööma.

 

Maitseelamus

  • Lautarii

Aadress: Uus 25, Tallinn
Telefon: 66 999 22
Avatud: P–N 10–23,
R–L 10–02

toit: 7
teenindus: 7
interjöör: 7
põhiroogade hinnad: 7,50–18,90 eurot

Hinnang : 21

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. July 2014, 20:52
Otsi:

Ava täpsem otsing