Hiinast võib peagi saada maailma suurim majandus

15. august 2014, 00:00

Alates 2001. aastast, mil Hiina liitus Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, on riigi mõju maa­ilmakaubanduses kiiresti kasvanud. Alates eelmisest aastast on Hiina väliskaubandus maailma suurim. Hiinast on saanud maailmas suuruselt teine majandus ning ta võib juba eesoleva kümnendi jooksul jõuda esimeseks, kui suudab kiiret kasvu hoida ja samal ajal majandust reformida.

Arvestades Hiina majanduse suurust ja selle mõju maailmamajanduses, on Eesti kaubavahetus Hiinaga, samuti meie otseinvesteeringud Hiinasse ja Hiinast siia, olnud liiga tagasihoidlikud. Eesti eksportis Hiinasse eelmisel aastal kaupu 99 miljoni euro eest, mis moodustab meie kaupade koguekspordist vaid alla protsendi. Kuigi eksport Hiinasse on 10 aastaga kasvanud üle kolme korra, ei ole selle osakaal meie koguekspordis oluliselt suurenenud. Kõige enam veetakse meilt Hiinasse puidutooteid ning elektri- ja elektroonikaseadmeid, mis moodustavad aga nende kaubagruppide koguekspordist vaid 1–2%. Ka import Hiinast on viimase kümnendi jooksul üle kolme korra suurenenud ning ulatus möödunud aastal 459 miljoni euroni. See moodustab meie kaupade koguimpordist üle 3 protsendi. Samas on import Hiinast kontsentreeritud valdavalt vaid elektroonika- ja elektriseadmetele, mis moodustavad peaaegu poole kogu Hiinast tulevast impordist.

Aeglustub tasapisi. Kuigi Hiina majanduskasv on viimase seitsme aasta jooksul märgatavalt aeglustunud (2007. aasta 14,2%-lt 7,5%-le selle aasta teises kvartalis), on see ikka väga tugev. Hiina majandusedu taga on olnud riigi otsene ja jõuline sekkumine. Samas on näha, et valitsusel on eesmärgiks seatud 7,5%-list kasvu üha keerulisem hoida ning meie hinnangul Hiina majanduskasv lähiaastatel aeglustub tasapisi.

Hiina on majanduskasvu stimuleerinud mitmesuguste abinõudega, sh riigiettevõtetele eelistingimuste loomine ja valitsemissektori suuremahulised investeeringud eluruumidesse ja taristusse (näiteks raudteesse), finantseerides seda peamiselt omavahenditest. Möödunud aastal tuli veidi enam kui pool majanduskasvust just investeeringutest. Uute riiklike investeerimisprojektidega on kõige lihtsam lühiajaliselt majanduskasvu tekitada.

Riigi agressiivne sekkumine majandustegevusse on majanduse tasakaalu pigem halvendanud. Paljud eluruumid seisavad kasutamata, mis pidurdab uute hoonete ehitamist. Ehitusaktiivsuse nõrgenemise tõttu aga kannatavad ka metalli-, keemia- ja ehitusmaterjalidetööstus.

Võlg kasvab. Selleks, et 7,5%-lise majanduskasvu eesmärki saavutada ja hoida ära majanduskasvu aeglustumine, tuleb valitsusel ilmselt rahapoliitikat lõdvendada. Kuigi laenukasv on Hiinas aeglustunud, on see majanduse nominaalkasvust ikkagi veel kiirem, mis tähendab koguvõla kasvu jätkumist suhtena SKPsse. Hiina koguvõlg ulatub juba üle 250% SKPst. Areneva turu kohta on tegemist liiga kõrge koguvõla määraga.

Samas on suurem osa võlga kodumaist päritolu. Kuigi laenamine välismaalt on viimastel aastatel suurenenud, on selle osakaal SKPst veel suhteliselt mõõdukas. Finantskriisi tekkimise riski vähendab see, et suurem osa Hiina finantssektorist ja suuremate laenudega ettevõtetest kuulub riigile, kusjuures riik võib lihtsalt laenude tähtaegu pikendada. Samal ajal, olukorras, kus üha rohkem laenudest kasutatakse vana võla tagasimaksmiseks, muutub kõrge majanduskasvu säilitamine üha keerulisemaks.

Eelmise aasta novembris avaldas Hiina kompartei majanduse reformikava, mille peamine eesmärk on vähendada riigi sekkumist. See tähendab muu hulgas eraettevõtetele kehtivate koormavate litsentside ja erinõuete lõdvendamist. Samuti nähti ette paljudest riigiettevõtetele mõeldud privileegidest loobumist.

Dilemma. Hiina majanduspoliitika ees seisab küsimus, kas see peaks olema suunatud rohkem majanduse reformimisele või kiirema kasvu stimuleerimisele. Veel selle aasta aprillis ütles Hiina peaminister Li Keqiang, et Hiina ei stimuleeri majandust lühiajaliselt, vaid keskendub pigem keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatuma arengu suunas. Samal ajal on mitut riiklikku investeerimisprogrammi kiirendatud. Kui aasta alguses paistis, et suund on võetud reformidele, siis praegu on näha, et valitsus tegeleb taas oma 7,5%-lise majanduskasvu saavutamisega.

Kui Euroopas üritatakse majanduskasvu parandamiseks suurendada eelkõige investeeringuid ja eksporti, siis Hiina püüab vähendada majanduse sõltuvust ekspordist ja investeeringutest ning suurendada rohkem eratarbimist. Majanduskasvus investeeringute panuse vähendamine peaks leevendama Hiina valitsuse poolt kapitali kohati ebaotstarbekast paigutamisest tulenevat riski majandusele. Tõepoolest, üha suurem osa majanduskasvust tulebki nüüd jaekaubandusest ja eratarbimisest ning üha vähem valitsuse investeeringutest, mis viitab sellele, et Pekingi soovitud eesmärk hakkab vilja kandma.

Peale selle püüab Hiina suurendada teenuste panust majanduskasvus, et vähendada ressursimahuka ja keskkonda saastava rasketööstuse mõju. Kuna peamine eksportiv sektor on töötlev tööstus, on sellel eesmärgil negatiivne mõju ekspordile, mille kasv on ka järk-järgult aeglustunud. Kuna tööstus vajab üldjuhul rohkem investeeringuid kui teenused, siis vähendab see omakorda ka vajadust investeeringute järele ning aeglustab nende kasvu.

Juba külma sõja ajal rääkisid Moskva ja Peking strateegilise koostöö vajadusest vastukaaluks USA juhitud transatlantilisele koostööle. Veel praegu on aga Venemaa ja ELi ning USA ja Hiina vaheline kaubandus oluliselt suurem kui Venemaa ja Hiina vaheline kaubandus. Kuid Venemaa on omapoolsete geopoliitiliste riskide maan­da­miseks sunnitud otsima ELi kõrval muid turge oma maavarade ekspordile.

Selle aasta kevadel Hiinaga sõlmitud gaasitarneleping (mille läbirääkimised kestsid 20 aastat) aitab Venemaal oma maagaasi eksporti mitmekesistada. Lepingu sõlmimisega loodab Venemaa muu hulgas suuremat tuge Hiinalt suhtlemises USA ja ELiga.

Suhted Venemaaga. Hiina majandus on Venemaa omast ligikaudu neli korda suurem ning see on USA majandusega tihedamalt seotud. Arvestades Hiina kiiret majanduskasvu, samal ajal aga Ukraina kriisist tulenevat Venemaa jäämist isolatsiooni, väheneb Venemaa mõju lähiajal maailmamajanduses veelgi, samal ajal kui Hiina oma suureneb.

Juuli keskel BRICSi riikide asutatud alternatiiviga Maailmapangale ja IMFile paigutuvad Hiina ja Venemaa maailma majandus- ja finantspoliitikas kindlamini ühte paati ja see annab neile tugevama positsiooni lääneriikide vastu. Muidugi siis, kui need asutused ka reaalselt tööle hakkavad ja efektiivselt tööle jäävad.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. August 2014, 18:24
Otsi:

Ava täpsem otsing