Üks hea näide, kuidas sujus koostöö ministeeriumiga

Neil päevil möödub aasta päevast, mil viis suurt erialaliitu (mis ühendasid endas sel hetkel kokku 322 Eesti suur­ettevõtet) eesotsas vee-ettevõtete liiduga pöördusid ühiselt ja avalikult majandusministeeriumi poole sooviga, et minister jätaks uue tee- ja teetööde kvaliteedinõuete määruse välja kuulutamata, sest see oleks kaasa toonud kodukulude hüppelise tõusu.

Ühine pöördumine. Kõik Eesti ühisveevärkide (ja teiste taristute) kliendid jätavad ühtekokku sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid eurosid asjatult kulutamata tänu asjaolule, et õigel ajal sattus õiges kohas olema üks inimene.

See suurte ettevõtlusorganisatsioonide ühispöördumine oli piltlikult öeldes viimane õlekõrs, sest muul viisil jäid ametnike kõrvad suletuks. Valitsevat mõtteviisi kirjeldas elavalt ühe ametniku sõnavõtt, kes püüdis ühist pöördumist “nutuks ja halaks” sildistades naeruvääristada.

Kuni ühispöördumiseni ei uskunud ükski majandus­ministeeriumi ametnik-seaduselooja, et uus määrus võiks näiteks vee-teenuste hindu tarbijaile drastilisel määral tõsta (väiksemate asulates koguni kuni 60 protsenti). Nad lihtsalt ei uskunud, ja kõik.

Me ei tea tegelikult tänaseni, mis täpselt ministeeriumis muutus (üht-teist oleme muidugi kuulnud), kuid korraga hakkas kõik laabuma. Määruse jõustumiselt võeti maha ajasurve ja moodustati erialainimestest ning huvirühmade esindajatest töögrupp.

Õigusloome musternäide. Edasisest kujunes hea õigusloome tava musternäide: huvirühmad jõudsid kokkuleppele määruse sõnastuses ja töörühmas saavutatud kokkulepped jäid pidama, neid ei muudetud kabinettides.

Kahjuks pole harukordne, et mõni seadus või määrus hakkab kehtima kuidagi kogemata ja ootamatult. Tihti juhtub, et ametnikud on oma parema äranägemise järgi ja spetsialistide arvamusi arvestamata seaduse valmis kirjutanud ning teised ametnikud on selle pikemalt kaalumata ära kinnitanud.

Nii ta kehtima hakkabki, valel kujul, valede tagajärgedega.