Riigi raha ümberjagamisega vaesusest ei pääse

Mööname, et äraelamist mitte võimaldav töötasu on probleem nii selle saajale kui ka maksjale ehk ettevõtjale. Näiteks kaasneb selle murega hulgaliselt töörändureid, kes äraelamiseks sõidavad piiri taha paremat teenistust otsima.

Viimasel viiel aastal on Eestist kadunud Pärnu linna jagu inimesi ehk 37 000 paari töökäsi, enamik on eeldatavasti välja rännanud. Tööjõupuuduse ja sellega kaasneva kas arengupiduri või tootlikkust ületava palgakasvuga puutub kokku järjest rohkem valdkondi – tööstusest teenindavate sektoriteni.

Näiv võit. Samas hakkab IRL lahendama palga­vaesuse tõsist muret valest otsast. Ehkki reklaamlause lubab suuremat sissetulekut, maksumuudatusega palk ju sisuliselt ei tõuse. Tõsi, umbes 300 000 madalapalgalisele jääb kontole või rahakotti kulutamiseks senisest rohkem, kuid see on vaid näiline võit.

Tegemist ei ole ju uue loodud rikkuse, vaid olemasoleva ümberjaotamisega: riigieelarves tekkiva maksuaugu täitmiseks sirutaks riik käe teiste maksumaksjate tasku poole ehk siis looks ühele elanikkonna grupile eelistusi teiste rahaga.

Suurem teenistus on kahepoolse tegevuse tulemus. Kui töö tegija saab enda väärtust suurendada enda harimise, arenemise, ­uute oskuste omandamise ning enda vajalikuks tegemise kaudu, siis tööandja saab neid võimeid ja omadusi väärtustada palgaga. See on märkimisväärse ja kestva palgatõusu parim ja viljakaim viis – üksikisiku oskused muudavad võitlusvõimeliseks ja rikkamaks ka firmad.

Saadab demoraliseeriva signaali. “Riigi toel rikkaks saamine” ei soodusta arengut või arenemise tahet. Vähe sellest, et IRLi maksumuudatus soosib madalapalgaliste töökohtade loomist ja hoidmist. See saadab ka pingutajale ja edasipürgijale signaali, et sellel polegi mõtet, rohkem raha tuleb riigilt.

Kolmandaks tekitab välja käidud plaan maksuaugu, mis ootab kinnilappimist riigieelarvest.

Mille arvel süsteemi rakendudes vajalik, IRLi arvutuste kohaselt 120–140 miljonit ja kriitikute hinnangul sellest kaks korda rohkem eurot võetakse, pole idee esitlejad siiamaani veenvalt selgitada suutnud.

Muu hulgas katteallikana lubatud abstraktne ning Exceli tabelisse arvutatud “riigieelarve loomulik kasv” toimetust ei veena. Nii paistab välja käidud 500 euro piir sihtivat pigem võimalikult suurt valijate arvu, piiritõmbamise selget põhjendust ei paista.

IRL püüab vasakparteide valijaid. Arutlema IRLi idee küll ärgitab, kuid ühiskonda rikasteks ja vaesteks jagav visioon jääb riigile arenguväljavaateid otsides lahjaks.

See lõhnab seni  keskpartei ja sotsiaal­demokraatide poolt hääletanute peibutamise järele, andes samas kahjuks liigagi selgelt märku, et IRLis ei ole jõudu välja tulla tugevate ning mõjukate tulevikku kujundavate ideedega.

Tuleva aasta märtsis valime taas esindajaid parlamenti. Ajal, mil Läti ja Leedu kiirelt kasvavad ning Eesti kahaneb, ootame sinna pürgijatelt ideid ja algatusi, mis aitavad Eestit jõukamaks saada.