Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kartma peab era-, mitte riigivõlga
Majanduskriisid on järgnenud sellele, kui eravõlgade tase on liiga kõrgeks läinud. Riigivõla tase pole seejuures suurt rolli mänginud, kirjutab toimetaja Rainer Saad.
Võlakriis õpetas riigivõlga kartma, sest need koledad sündmused Lõuna-Euroopas, eriti Kreekas, tekitasid paljudes eurooplastes õudust. Kreeka oli halb musternäide kogu maailmale, milles põhjaeurooplased süüdistasid pillavat ja laiska elustiili. Kuid nii Kreeka kui ka euroala võlakriis tekkis pärast 2008. aasta finantskriisi, mille põhjustas eravõlgade liiga kõrge tase Ameerikas. Enne majanduslangust tegid hüpoteeklaenud koos teiste tarbijatele ja ettevõtetele mõeldud laenudega USAs kiire tõusu. Ja kui Ameerika lõpuks aevastas, sai kogu maailm nohu.
Riigivõlg püsib. Ajakiri The Atlantic kirjutas hiljuti, et kui suurtel majandustel jõuab eravõla suhe võrreldes SKTga 150%ni ning kui eravõlgade suhe kasvab viie aasta jooksul vähemalt 18 protsenti, on järgmine suurem kriis tõenäoliselt uksele koputamas. Paralleele on leitud ka Jaapani 1991. aasta kriisist ning 2008. aasta finantskriisist, kus USA eravõlgade suhe kasvas 176%ni SKTst.
See ei ole üleskutse hakata riigivõlga suurendama. Kuid me räägime liiga palju riigivõlast, justkui kartes Kreeka-sarnast saatust. Samas eravõlgade tasemest räägitakse märksa vähem. Praegu enam võlakriis aktuaalne ei ole, kuid euroala riigivõlad kasvavad endiselt. Kärpemeetmed on küll toonud suure tööpuuduse, kuid pole vähendanud riigivõlgu.