Venemaad ei saa ära keelata. Keegi ei kavatse meid rünnata

Valitsuse ülesanne on hoida rahu ja mitte paanitseda. Keegi ei kavatse meid rünnata.

Transiit oli, on ja jääb Eesti traditsiooniliseks ja tähtsaks majandusharuks. Geograafiline asukoht võimaldab seda, sellest pole mõtet loobuda. nii et tehkem tööd ja lobisegem vähem.

Transiidist ja sadamatest rääkides eksivad need, kes ütlevad, et valitsusest ei sõltu midagi. Sõltub. 7–8 aastat tagasi avaldas valitsusjuht arvamust, et transiiti pole vaja. Praegu võib öelda – tehtud.

Logistika ja transiidi assotsiatsioon tellis eelmisel aastal sõltumatult rahvusvaheliselt audiitorfirmalt PriceWaterhouseCoopersilt  analüüsid. Nimetan siinkohal mõningad põhijäreldused.

1. Logistikavaldkonna kaudne panus Eesti SKPsse on ligikaudu 16% ja otsene panus on 6,4%.  Logistikasektor garanteerib 49 000 töökohta ja lisab eelarvesse 787 miljonit eurot.

2. Rahvusvaheline kaubavedu Eesti sadamate kaudu on langustrendis ja see trend püsib. Tallinna sadam, veel 2010 Balti riikide suurima kaubamahuga sadam, on langenud neljandaks, ees on Klaipeda, Riia, Ventspils. Siis tulevad Tallinn ja Sillamäe.

3. Eesti sadamate võimsus on oluliselt suurem praegusest tegelikust kaubamahust ja võimsuse edasiseks kasvatamiseks puudub vajadus.

4. Sadamad on nii head, kui suur ja hea on sadamate tagamaa. Praegu on Eesti (transiidi)sadamate probleemiks vaba juurdepääsu puudumine tagamaale ja selle probleemiga tulekski tõsiselt tegeleda.

Eesti ja sõjahüsteeria. Eesti tegi õiged otsused 1990. aastate lõpus, kui ei piirdunud ainult võitlusega iseseisvumise eest, vaid pidas alati eesmärgiks iseseisva riigina hakkamasaamist. Sellel eesmärgil ja esimesel võimalusel astuti nii ­Euroopa Liitu kui ka NATOsse.

Eesti areng on olnud üldiselt stabiilne ja rahulik, kuid ometi käib sõjahüsteeria pidevalt ja kõige kõrgemal tasemel.

Praegu pole Eestis sõjapaanikaks põhjust. 1991–1992 saime ise hakkama oma riigi, majanduse ja rahvusprobleemidega Ida-Eestis. Ja seda olukorras, kus meil polnud kedagi appi kutsuda. Vene sõjavägi oli siin kümnete tuhandete kaupa sees, aga me ei andnud neile põhjust sekkuda, sest suutsime oma intrigantide ja muidu tolade provokatsioonid päevakorrast maha võtta. Oma rahva ja tema probleemidega peab iga riik ja iga ettenägemisvõimeline poliitik ise hakkama saama ilma oma linnu pommitada laskmata ja neid välisabiga taastades. Vaenujõud tungivad sisse ikka siis, kui on selge, et sees pole ise hakkama saadud.

Ukraina konflikt lahendatakse. See ei arene Eestisse, kui me ise sõda ei provotseeri ja loitsi. Kuid arvestada tuleb, et külm sõda ei lõpe niipea, sest Ukraina ei olnud põhjus, vaid ajend. Uue külma sõja piir kulgeb seekord meist ida pool.

Võtkem eeskuju Soomest ja Lätist. Meil ja meie naaberriikidel alates Soomest kuni Ukrainani on oht saada majanduslikuks ja militaarseks puhvertsooniks, mis on halb perspektiiv, halvem kui koostöö mõlemas suunas. Loomulikult peame arvestama majandusprobleemidega ja loomulikult peab Eesti suurendama oma kaitsevõimet, tegema koostööd liitlastega, kuid ka hoidma mõistlikke suhteid Venemaaga, mitte provotseerima.

Kui siia peaks tulema NATO alalised baasid, siis saavad neist ka ka Vene rakettidele esimesed sihtmärgid Eestis. Ja kui juba raketid lendavad, siis võivad nad tabada ka linnu ja kõike muud, nagu Ukrainas.

Sõjahüsteeria jätkudes ei liigu meie sadamatesse edaspidi reisi- ega kaubalaevad, mis riigile, rahvale ja äridele raha sisse toovad. Võtkem eeskuju Soomest, kelle tasakaalukus on muljetavaldav.

Õppigem nendelt, ärgem käigem neid solvamas ja õpetamas.

Vaadakem ka Läti valitsuse toimetamist. Nad on meist majanduse arengus ette läinud, nemad ei rutta Vene raudteele sanktsioone kehtestama ja oma transiiti blokeerima, nemad mõtlevad oma peaga. Ega rutta kellegi käsu peale saagima oksa, mille peal ise istuvad.