“Börsi kuldaeg on möödas.”

Pea kaks kümnendit investeerimiskogemust on ta viinud tõdemuseni, et börs on justkui loterii, kus häving ei hüüa tulles.

“Sai ostetud odavalt, müüdud kallilt! Alustatud sai aktsiate ostudest 1000 krooni väärtuses ja nii samm-sammult!” meenutas ligi 1,3 miljoni ­euro suuruse investeeringuga Tallinna börsil tänavu Investorite TOPis 10. kohale tulnud Pajuri. “Entusiasm oli uute aktsiate puhul oluliselt suurem kui rahalised võimalused.”

Juba ammu enne seda, kui siinne börs 1996. aasta 31. mail kauplemiseks avati, kuulus Pajuri asutajaliikmena Remedia, Harju KEKi, Glaskeki ja Mõigu Ehituskoondise aktsionäride ringi. Üldjuhul oli aktsiakapital, ja osaühingute puhul osakapital, asutamisel väike. Samas oli aga varasid ehk reaalset väärtust suurusjärkude võrra rohkem, meenutab investeerimisveteran kauboikapitalismi algusaastaid. Nii näiteks asutati 1992. aasta märtsis alkoholitootja Remedia. Kuna oli veel rublaaeg, siis osakapital oli 24 300 rubla. Pajuri osalus oli 1800 rubla. “See ei olnud suur raha, umbes kuupalga suurune,” rääkis ta.

Et äri õitses, siis valdavalt fondiemissioonide kaudu aktsiakapitali suurendati. 1996. aastaks oli see paisunud juba 6 miljoni kroonini. Pajuri osalus oli kasvanud 432 000 kroonile.

Muinasjutulised tehingud. 20 000 krooni ehk esimesed dividendid laekusid paar aastat varem. Selle eest ostis Pajuri erastamisväärtpabereid EVPsid, mis olid vajalikud, et osaleda Saku Õlletehase, Olümpia hotelli, Tallinna lihakombinaadi ja Eesti Gaasi avalikul aktsiaemissioonil Tallinna börsil. “Ja loomulikult sai EVPsid kokku ostetud väga soodsa kursiga, mistõttu neid jagus pakkumistel!” märkis ta.

Oskust ja õnne investeeritud raha enam kui mitmekordistada jätkus hiljemgi. 1997. aasta suvel müüs ettevõtja Forekspangale 5000 Remedia aktsiat hinnaga 30 krooni tükk. Mõni päev hiljem ostis ta pea sama palju aktsiaid hinnaga 10 krooni tükk Remedia aktsionäridelt, kes olid valdavalt sama ettevõtte töötajad. “Kusjuures kaubeldigi just 10 krooni raames. Miks pank ostis 30ga, ei saanud aru. Mitte midagi selletaolist tänases päevas ei toimu. See oleks justkui muinasjutt!”

Pajuri hinnangul oli Tallinna börsi aktsiate kurss sajandivahetusel ülespoole kaldu. Kindlust süstisid iga päev “Aktuaalse kaamera” lõpus Tiina Joosu teated uutest börsirekorditest. Mitmekordsed kasumid kasseeris Pajuri sisse nii riigi majanduse lipulaeva Hansapanga aktsiatelt kui ka Tallinna Kaubamaja osakutelt.

1995. aasta mais sisse antud taotlus osta 5000 EVP eest 46 Saku Õlletehase aktsiat teenis end aga suisa 15kordselt tagasi. Kuni 2008. aasta sügiseni, taanlaste Carlsbergi ülevõtmispakkumiseni, oli 850 krooni suurune rahapaigutus toonud aastate jooksul 3134 krooni dividendi. Ülevõtmise eest maksti 8927 krooni.

Nõnda tõdebki Pajuri, et tolleaegne börsile sisenemine ja seal kasumi teenimine oli võrreldamatult lihtsam ja garanteeritum, kui on seda praegu. Ja kuigi raha oli siis vähe, olid võimalused suuremad.

“Raha teenimiseks olid kõik vahendid head. Oma krooni tulek lõi ju kõikidele sisuliselt võrdse olukorra, raha polnud kellelgi! Mina kasvatasin tol ajal mitmel hektaril kartuleid. Ja seda tegin ikka ise! Füüsiliselt oli see väga raske, keha sai tohutu koormuse. Ka piima ja liha tootmine ei olnud võõras. Aga sellest oli ka rahalist abi,” meenutas ta. “Ja ega ma siis teenitud raha oma tarbeks ära kulutanud, ostsin ikka aktsiaid juurde! Müüsin soodsalt oma sõiduauto, teenides 3500 USA dollarit. Müüsin kartulikasvatuseks soetatud põllumajandustehnika. Ka siit teenitud raha läks aktsiatesse, fondidesse, võlakirjadesse!”

Tagasilöögid ei heidutanud. Pajuri osales pea kõikidel uute aktsiate väljalaskmistel ja seda teadmisel, et need hakkavad kohe tõusma. Valdavalt nii juhtuski, kuniks paljud neist sööstsid eri põhjustel hoopis langusse. “Aeg ja võimalused olid teised ja eks ma olin ka 20 aastat noorem. Mingi hasart tõukas tagant. Tunnistan oma viga, et ma ei taibanud langevaid aktsiaid realiseerida,” möönis ta.

Pajuri tunnistab, et paljud ei mõistnud tol ajal, mida aktsiatesse investeerimine üleüldse tähendab, ent see oli ka loomulik, kuna tegemist oli täiesti uue asjaga. Oma ettevõtte asutamisest saadi tema sõnul küll aru, aga sellest, miks peaks võõrasse firmasse raha paigutama, valdavalt aru ei saadud. Ka risk oli tema sõnul justkui võõrnähtus – aktsiate hinnad valdavalt ja pidevalt tõusid. Börsi mustade päevadeni oli siis veel aega.

Praegu on Pajuri aktsiate ostmise puhul rahunenud. “Möödub nädalaid, mil pole huvi tundnud, mis börsil toimub,” selgitas ta. “Ja ega seal midagi erilist ka toimu, kõik on hangunud olekus.”

Pajuri toonitab, et seni, kuni ise ei ole aktsionär, jääb börs kaugeks. “Et seda lähemale tuua, kinkisin oma lapselapsele sünnipäevaks ühe firma aktsiad, millele eelnes ka väärtpaberikonto avamine.”

 

 

Neli lemmikaktsiat

Harju Elekter 724 822

Tallinna Kaubamaja 165 125

Tallinna Vesi 97 866

Merko Ehitus 93 470

Teised, shTallink Grupp 55 215Nordecon 40 905OEG 40 755

 

 

 

 

Pajuri neli investeerimismõtet

1. Oma vaba raha. Börsile saab siseneda ja seal toimetada üksnes märkimisväärsete vabade vahendite olemasolul. Mõte, et võtan laenu, ostan odavalt, müün kallilt, tasun laenu ja ostan kas või ülikonna, rääkimata autost, tuleb eos maha matta.

2. Ole valmis kaotusteks. Võitude ja kaotuste suhe on tavaliselt fifty-fifty, alati pead olema valmis hävinguks. Seda juhtus ka börsi algaastatel, vaat et kuldajal. Üksnes siis, kui ei ole kahju kaotatud rahast, oled valmis investeerima väärtpaberitesse.

3. Ära oota turult ratsionaalsust. Pulli- ja karuturg ei käitu ratsionaalsete ja mõõdetavate kriteeriumite järgi. Tihti jääbki mulje, et börsi mõjutavad rohkem emotsionaalsed kui materiaalsed näitajad. Sellise virvarri juures suure summa teenimine on loterii. Seetõttu ratsionaalsed inimesed vaatamata likviidsusele ei ostagi aktsiaid.

4. Jälgi meelsust. Minu suurimad altminekud sündisid panga fondide soetamisest. Mina pole kunagi nii suur tegija olnud, et suudaksin välja arvutada mingi börsiettevõtte võimaliku aktsiahinna ja siis toimetada.Ja ega ettevõtte majandusnäitajad ei mõjutagi määravalt aktsia hinda. Seda teevad foon, meelsus ja üldine suund.