Savisaare vastus Laarile: restardikava

Mart Laar, kellega kord sai ka poliitikas piike ristatud, on käinud välja oma restardikava, kirjutades: “Siin enam leebelt silitamine ei aita, tuleb malakaga mats panna”. Laari eelmist “matsu” (1990ndate alguse “šokiteraapia”!) mäletab vanem põlvkond ilmselt piisava selgusega. Tagasi neid aegu keegi ei taha.

Seni on Laarile “peaministrite klubist” vastanud Vähi – ja küllalt teravalt. Istuv peaminister Rõivas ei mäleta ega saagi mäletada aega, mil Laar oli esimest korda peaminister ja võib-olla ongi parem, kui ta antud juhul vanemate ja targemate inimeste vestlusele vahele ei sega – küll aga oleks Reformi poolelt huvitav kuulata, mida arvab Kallas.

Eesti tänavust majanduskasvu pakutakse kahe protsendi juurde, järgmiseks aastaks prognoosid erinevad vaid kümnendkohtades. Sellises tempos edasi triivimine ei vii Eesti elatustaset Põhjamaade lähedale mitte kunagi. Kordan: mitte kunagi.

Et globaalse majanduse kiirteel suurematest ja raskematest mööda kihutada, peab Eesti olema nagu Šveitsi üliõpilaste poolt kokku pandud elektriauto Grimsel, mis kiirendab nullist saja kilomeetrini tunnis 1,79 sekundiga.

Täiesti õige, et ilma suurema raputuseta olukorda otsustavalt muuta ei saa. Võimatu. Rahvas on selleks valmis, poliitikud on arad. Mis puudutab seda osa Laari analüüsist, siis olen kahel käel nõus. Kuid Laari pakutud lahendused jäävad nõrgaks.

- Tõsi, rahvaalgatuse suurendamist, inimeste kaasamist, nagu ka presidendi otsevalimisi, Keskerakond toetab.

- Vastuhääle võimalus – miks ka mitte, aga ei anna mingit sisulist tulemust. Reformierakonna poliitika vastu saab täna ka hääletada – hääletades Keskerakonna poolt.

- Riigikogu liikmete arvu vähendamine erilist kahju ei tee, 30 inimese võrra tööpuuduse suurendamise elame üle, aga vajaminevaid kümneid tuhandeid uusi ja sadu tuhandeid parema palgaga töökohti nii ei loo.

Laarile ja tema kaaskonnale on alati meeldinud erasektori efektiivsus avalikus sektoris. Praegu on meil Eesti näol tegemist justkui kriisis ettevõttega. Eesti nokia on peaaegu samas seisus kui Soome Nokiaga.

Mida Laar pakub? Sisuliselt muuta nõukogu ja juhatuse liikmete määramise korda, seada koridoride peale sisse kastikesed, kuhu töötajad saavad kaebusi esitada, lasta osa juhtkonnast lahti, liita ühed divisjonid teistega kokku ja panna osa müügiesindusi kinni. Isegi kui need on õiged mõtted, siis see ei aita ettevõtet kriisist välja.

Vastus küsimusele “mida tuleks teha?” on lihtne – konkurentidest paremaid telefone. Selliseid, milliseid terve maailm ostaks. Ja vastus Eesti majanduse väljakutsele on sama. Tahame olla paremad kui teised, peame päriselt olema paremad kui teised. Tahad medalit – suusata kiiremini, maadle paremini.

Siit algabki Keskerakonna visioon ning Eesti majanduse uus edulugu, mille eeldused on tegelikult noorema põlve ettevõtjate näol olemas. Nüüd vaja, et riik sillutaks neile tee ja ma räägin, millisest kübarast me selle välja võlume.

Palgakasv. Alampalga kasv ja üldine palgataseme tõus on ainus, mis me saame teha, et tuua andekad ja targad, noored ja energilised eestimaalsed Eestisse tagasi enne, kui nad püsivalt läinud on. Ja see on ainus, mis tegelikult tõstab iivet ja taastab usu Eesti riiki. Ainus. Ärme ela illussioonides. 390eurose alampalgaga meil lootust pole. Palku tuleb tõsta kohe.

Valitsus ja riik ei hakka kunagi looma uusi tooteid ja teenuseid, mis löövad maailmaturul läbi ja toovad meie majandusse miljardeid eurosid maksutulu. Seda teevad need ettevõtlikud inimesed, keda riik peab toetama hariduse ja elukeskkonnaga. Ja neil on omakorda vaja andekaid ja tarku töötajaid. Siin Eestis. Kui saame oma majanduse käima, siis loob see lõpuks töökohti üle Eesti, aga kõik algab palgatasemest. Kui me täna, kohe ja nüüd palku üles ei saa, siis me Eesti majandust ei päästa.

Maksureform. Astmeline tulumaks pluss ettevõtete tulumaks. Maksudega ei mängita, ütlesid kunagi parempoolsed. Viimase kaheksa aasta jooksul on makse ja aktsiise tõstetud kokku 20 korral. Vaja on ühekordset ja põhimõttelist maksureformi, mis kehtestab arenenud maailma eeskujul õiglase ja loogilise astmelise tulumaksu. Kehtestada tuleb ettevõtte tulumaks, mis peataks tohutu raha väljavoolu riigist. Ülejäänud maksud ja lõivud tuleb tervikuna üle vaadata ning terve mõistusega kooskõlla viia. Kui see töö tehtud, tuleb maksumuudatustele panna punkt. Maksud tuleb vähemalt neljaks aastaks rahule jätta ja keskenduda majanduse sisulisele arendamisele. Kõik ootavad maksurahu. Kui nelja aasta pärast on vaja teha korrektuure, siis vaidleme need valimistel läbi ja teeme. Aastal 2019.

Eksport, eksport ja eksport. Reformierakonna ja ettevõtjate vahel suri teineteisemõistmine sel päeval, kui Ansip viskas läbi lugemata prügikasti tööandjate keskliidu koostatud manifesti. Sealt edasi on tulnud täiesti arusaamatu rida otsuseid. Eesti rakendab ametnike armeesid, et kontrollida firmaautode käibemaksu ja 1000euroste arvete deklareerimist, aga samal ajal toimetavad meil kogu maailmas vaid mõned üksikud kaubandusesindajad. Reformierakondlikus politseiriigis tuleb ettevõtja kõigepealt pikali väänata kui kahtlusalune. Riigikontroll tõdeb, et ettevõtlustoetused ei toimi, EASil lasti aastate jooksul läbi ussitada IRLi poliitikute semuärist. Kui palju Eesti ja Euroopa maksumaksja raha on läinud Krossi mõisa taolistesse kratiprojektidesse, jääb vastuseta küsimuseks. Minu poolt omal ajal algatatud Arengufondi ideest pole parempoolsed aru saanud ja on lasknud fondil kiduda. Need vead parandame. Eesti riik peab olema tõhus ja paindlik partner ettevõtjale välisturgude ja partnerite leidmisel, riiki turistide toomisel jne. Enne läheb jumala päike looja, kui jõuan ette lugeda kõik, mis selles valdkonnas on vaja ära teha, aga see plaan on Keskerakonnal olemas ja me oleme valmis tööle asuma.

Prioriteedid paika. Eesti peab paika panema, mis on need valdkonnad, mida me eelisarendame. Olen varem pakkunud, et selleks võiks olla tervishoiuvaldkond ja terviseturism. Võib-olla on ettevõtjatel teised plaanid. Arutame läbi, paneme paika, võtame seda kui äriplaani ja pühendume neli aastat selle ellu viimisele.

Just neile küsimustele keskendudes ning need päriselt ära tehes on Eestil lootust vähemalt kaks, aga parem kui kolm või neli korda kiiremaks majanduskasvuks Euroopa Liidu keskmisest. Nii näitame, et me pole mitte hääbuv, kurb ja kuri väikeriik, vaid avatud ühiskonnaga, dünaamilise ettevõtluskeskkonnaga, innovaatiline ja äge väikeriik. Mõistagi on poliitikamuutuse eelduseks Reformierakonna võimult kõrvaldamine.