10 asja, mis on Hiinas ikka veel keelatud

Hiina valitsus on teatanud, et tahab oma majandust ülejäänud maailmale rohkem avada. Riik hoiab tehnoloogiasektorit ja meediat aga kiiva kontrolli all. Allpool on toodud 10 asja, mis on Hiinas ikka veel keelatud.

Riik blokeeris fotode jagamiseks mõeldud rakenduse 2014. aastal, kui Hongkongis toimusid suured demokraatiat toetavad protestid. Nüüd ei ole võimalik veebilehte "suure tulemüüri" taga olevas riigis kasutada.

Analüütikute sõnul on Hiina mures selle pärast, millist rolli mängis Twitter araabia kevade ja Iraani 2009. aasta revolutsiooni ajal.

Gmail on üks paljudest Google’i teenustest, mille on Hiina regulaatorid blokeerinud. Peale selle ei saa kasutada otsingumootorit ja YouTube’i.

Google on Pekingiga võidelnud juba aastaid. 2010. aastal otsustas Google viia oma tegevuse Hongkongi, kus tsensuur on tagasihoidlikum. Nutikad kasutajad saavad Gmailile ligi näiteks virtuaalse privaatvõrgu abil (VPN).

Hiina keelas Facebooki ära juba 2009. aastal ja ei ole ühtegi märki, et Peking plaanib oma poliitikat muuta. Mõned analüütikud seostavad Facebooki keeldu 2009. aastal toimunud rahutustega Loode-Hiina Xinjiangi provintsis.

Facebooki asutaja Mark Zuckerberg on külastanud Hiinat mitu korda. Ta on surunud kätt ka riigi presidendi Xi Jinpingiga – seni pole see siiski midagi muutnud.

Hiinlased ei saa kasutada ka multimeedia rakendust Snapchat. Lääne firmade blokeerimine on andnud Hiina ettevõtetele võimaluse oma platvorme arendada. See on protektsionistlik lähenemine, mis on seni isegi edu toonud. Mikroblogimisteenus Weibo on väga populaarne ning paljud sõnumite saatmiseks mõeldud rakendused on olnud edukad.

Tõsi, ka siseriiklikke sotsiaalmeedia veebilehti püütakse kontrolli all hoida. Harvardi ülikooli uuringus leiti, et Hiina valitsus teeb igal aastal hinnanguliselt 488 miljonit sotsiaalmeedia postitust, mille eesmärk on tundlikelt teemadelt tähelepanu kõrvale juhtida.

Peking on blokeerinud ligipääsu ka tuhandetele veebilehtedele. Internetis on keelatud näiteks pornograafia ning tihtipeale blokeeritakse ka veebilehti, mis kritiseerivad Hiina Kommunistlikku Parteid või osutavad tähelepanu inimõigustele.

Ka paljud otsingumootorite tulemused on tsenseeritud. Internetikasutajad peavad tundlikest teemadest rääkima mõnes väljamõeldud alternatiivses keeles.

Hiina regulaatorid lubavad igal aastal kinodes näidata üksnes 34 välismaiset filmi. See tähendab, et suurem osa Hollywoodi filmidest jääb hiinlastel nägemata. Lubatud filmidest võetakse välja kõik, mis võiks valitsuse arvates olla riigivastane või ühiskonnale halvasti mõjuv.

Samal ajal ehitavad hiinlased üles enda filmitööstust. Näiteks e-kaubandusfirmal Alibabal on filmide tootmiseks loodud eraldi üksus.

Viimastel kuudel on hakatud Pekingis ära keelama ka välismaiseid e-raamatuid ja videoid. Mõne kuu jooksul on kinni pandud näiteks Apple’i iBooks ja iTunes Movies.

Välismaistele ettevõtetele, kes tahavad Hiinas pakkuda e-raamatuid, videoid ja mänge, on kehtestatud ranged reeglid. Ekspertide sõnul on reegleid viimasel ajal karmistatud, et regulaatoritele suurem võim anda.

Peking keelas hasartmängud juba 1949. aastal. Kasiinodel ei ole lubatud Hiinas tegutseda. Samas on mängurlus Hiinas ka mõneti traditsioon, mis ulatub tuhandete aastate taha.

Keeld ei ole piiranud ettevõtlikke inimesi, kes on loonud salajasi kasiinosid ja privaatseid loteriisid. Maismaa-Hiinast väljaspool asuvatele aladele on ehitatud kasiinosid, kus hiinlased mängimas käivad. Näiteks Macau kasiinotööstus on suurem kui Las Vegase oma.

Hiinas läbivad kõik raamatud enne avaldamist kontrolli. Tsenseerimine on raamatute puhul tavaline protseduur. Tiibetist või inimõigustest rääkimine läheb üle piiride. Kritiseerida ei saa ka Hiina Kommunistlikku Parteid. Hiina ametnike jõukuse ja varade avalikustamine on samuti keelatud.

Kirjastused, mis reegleid rikuvad, pannakse kinni. Autoritel on seega valik – nõustu tsensuuriga või sinu raamatuid ei avaldata.