Kuidas emotsioone valitseda?

Aju on mõtete, harjumuste ja käitumise mõjul pidevalt muutuv ning ka sihipäraselt muudetav, kirjutab 13. juuni Äripäev kuidas-rubriigis.

 Richard Davidsoni järgi määravad inimese emotsionaalse stiili kuus mõõdet ning need kõik peegelduvad aju konkreetsetes neuronaalsetes struktuurides ja töös. Kõik me asume iga mõõtme skaalal kindlas punktis, kaldudes kas ühe või teise äärmuse poole, ja paljuski sõltub see sellest, kuidas meie aju on seadistatud. Inimese emotsionaalse stiili moodustab nende kuue skaala kombinatsioon.

Kas te suudate tavaliselt tagasi­löökidega toime tulla või kukute kokku? Kui seisate silmitsi mõne emotsionaalse või muud laadi katsumusega, kas suudate siis leida endas vastupidavust ja sihikindlust edasi rühkida või tunnete end nii abituna, et annate lihtsalt alla? Kui olete oma armsamaga tülitsenud, kas see heidab varju kogu ülejäänud päevale või suudate end kiiresti koguda ja tüli seljataha jätta? Kui teid mõni hoop tabab, kas ajate end püsti ja sööstate taas elu poksiringi või vajute masendunult ja lööduna kokku? Kas vastate tagasilöökidele energiliselt ja sihikindlalt või annate alla?

Selle mõõtme ühte otsa kuuluvad inimesed on kiirelt taastuvad, teises otsas on aeglaselt taastuvad, kelle takistused jalust löövad.

Kas lasete harva emotsioonipilvedel oma päikeselist ellusuhtumist varjutada? Kas säilitate energilisuse ja pühendumuse isegi siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt? Või kaldute küünilisuse ja pessimismi poole ning teil on raske näha midagi positiivset?

Hoiaku spektri ühte otsa kuuluvaid inimesi võib nimetada positiivseteks tüüpideks, teise otsa kuuluvaid negatiivseteks. 

Kas suudate inimese kehakeelt ja hääletooni lugeda nagu raamatut, järeldades sellest, kas ta tahab vestelda või üksi olla, kas ta on nii pinges, et ähvardab peagi murduda, või tüünes olekus? Ehk ajavad inimeste vaimsele ja emotsionaalsele seisundile viitavad välised märgid teid aga hoopis segadusse – või te isegi ei märka neid?

Selle spektri ühte otsa kuuluvad inimesed on sotsiaalselt vaistlikud, teise otsa kuuluvad aga segaduses inimesed.

Kas te olete oma mõtetest ja tunnetest teadlik ning häälestatud vastu võtma keha saadetud teateid? Või tegutsete ja reageerite teadmata, miks ja mida te teete, sest teie sisemine mina on teadvusele suletud? Kas teie lähedased küsivad, miks te ei süüvi kunagi endasse, ja imestavad, miks te paistate olevat täielikus teadmatuses sellest, et olete ärev, armukade, kannatamatu või hirmul?

Selle spektri ühes otsas on eneseteadlikud inimesed, teises otsas teadmatuses inimesed.

Kas te suudate üles noppida sotsiaalse suhtluse kirjutamata reeglid, nii et te ei räägi oma ülemusele sedasama räpast anekdooti, mida rääkisite oma mehele, ega püüa peielauas flirtida? Või olete jahmunud, kui inimesed ütlevad teile, et teie käitumine on kohatu?

Kui olete kontekstitundlikkuse stiili ühes äärmuses, olete häälestatud, kui olete teises, siis häälestamata.

Kas te suudate välja lülitada emotsionaalsed häirivad tegurid ning muud tähelepanu kõrvale juhtijad ja jääda keskendunuks? Kas videomäng haarab teid nii väga endasse, et te ei pane tähele, kuidas koer õue küsib, kuni ta hunniku põrandale laseb? Või lendavad teie mõtted käesolevalt ülesandelt sellele, kuidas te hommikul oma abikaasaga tülitsesite või millist ärevust te eeloleva esitluse pärast tunnete?

Tähelepanelikkuse spektri ühes otsas on keskendunud stiiliga inimesed, teises otsas hajevil inimesed. 

Kuigi ideaalset emotsionaalset stiili pole olemas ning inimeste eripalgelisus ja unikaalsus on üldiselt teretulnud, leidub emotsionaalse stiili iga mõõtme skaalal selliseid lähtepunkte, mis teevad elu palju raskemaks ja vaevalisemaks, kui see tõenäoliselt peaks olema. Loomulikult ei pea püüdlema iga mõõtme keskpunkti poole. Kui aga inimene ise tunneb, et tema elu võiks olla õnnelikum ja edukam, kui ta mõne mõõtme osas oma positsiooni nihutaks, siis pole see Davidsoni sõnul mitte ainult võimalik, vaid ta pakub selleks ka konkreetsed vahendid.

Emotsionaalse stiili lähtepunkti on võimalik mingil määral ka vastavalt olukorrale valida. Me saame valida, kui keskendunud või lai meie tähelepanu on. Saame timmida, kui kiiresti või aeglaselt me tagasilöögist toibume. Saame reguleerida oma hoiakut ning vaadata üht klaasi kui pooltühja ja teist, nagu oleks see pooltäis. Ning me saame treenida oma aju olema rohkem või vähem sotsiaalselt vaistlik, eneseteadlik või kontekstitundlik.

 

Richard Davidson pakub välja praktilised harjutused, mille abil on võimalik oma emotsionaalset stiili muuta. Näiteks, kui teil on negatiivne hoiak, siis on teil tõenäoliselt aju naudingu- ja tasukeskused väheaktiivsed ning ka ajukoore eesosa aktiivsus on vähene.

Probleem ei ole mitte selles, et positiivseid emotsioone ei teki, vaid selles, et need ei püsi. Kui tahate oma hoiakut positiivsemaks muuta, tuleb treenida positiivsete emotsioonide alalhoidmise võimet. 

Selleks soovitab Davidson näiteks järgmist: kui leiate end olukorrast, kus teid ahvatleb mõni vahetu nauding, kuid teate, et targem, ohutum, tervislikum või muudmoodi parem valik oleks oodata ära suurema väärtusega tulevikunauding, siis pidage kinni ja keskenduge väärtuslikumale tulevikunaudingule. See strateegia suurendab ajukoore planeerimisvõimet, sundides ette kujutama edaspidist positiivset tagajärge. Kokkuvõttes suureneb positiivsete emotsioonide alalhoidmisega seotud ajupiirkondade aktiivsus.

Paljud Davidsoni soovitatud aju mõjutamise meetodid tuginevad teadvelolekule ja teistele idamaistele vaimse treenigu meetoditele. Nii eneseteadlikkust, tähelepanu- kui ka keskendumisvõimet saab kasvatada teadveloleku harjutamisega. Meie aju ei ole staatiline, vaid plastiline organ, mida saab treenida. Nagu mis tahes muu treening, alates kulturismist või jalgrattasõidust kuni keeleõppimiseni välja, toob ka aju treenimine kaasa püsivaid muutusi.