Maksuamet kaotas viiviselahingu

Äripäev kirjutas eelmisel esmaspäeval, et kohtu arvates ei tohi maksuvõlglaselt nõutav päevane intressimäär olla üle 0,03% ehk aastas 10,95%. Praegu nõuab riik maksuvõlalt aga 0,06%, ehk 21,9% aastas. Kuigi tegu on alles esimese astme otsusega, võib see osutuda paljude tulevaste maksuvõlgnike kohtukaebustes oluliseks pidepunktiks. Seda sõltumata sellest, kas järgnevad kohtuastmed otsuse ümber lükkavad või mitte.

„Igal juhul on tegemist kaaluka ja julge otsusega, eriti arvestades seda, et viimase aja kohtulahendite standardiks on kujunemas riigikassa kaitsmine ning üldiselt riigi huvide eelistamine üksikisiku huvidele. Selles mõttes võib isegi öelda, et see on meeldivalt üllatav otsus,“ kommenteeris lahendit maksumaksjate liidu vanemjurist Martin Huberg, kelle sõnul motiveerib see kindlasti nii ettevõtjaid kui ka teisi isikuid uurima, kas neile määratud intressikohustust annaks vaidlustada.

Hubergi sõnul on otsuses kehtestatud 0,03% päevamäär see, milleni maksuamet saab maksuvõla ajatamise korral intresse vähendada. „Kohtul on väga raske palju täpsemat intressimäära ette anda,“ selgitas ta, lisades et määra täpsustamine on juba seadusandja pärusmaa.

Samas tõi Huberg välja, et kohus viitas otsuses ühtlasi Euroopa Liidu tolliseadustiku alusel rakendatavale intressimäärale, mis on pelgalt 2% aastas. Halduskohtu nö pooleks lõigatud intressimäär on sellest aasta lõikes üle viie korra suurem. „Kahtlemata on seega mõtlemisruumi,“ arvas Huberg.

Tallinna halduskohtus kaebajat esindanud avokaadibüroo Rask advokaat Villy Lopman nimetas kohtuotsust väga põhjalikuks ning süviti põhjendatuks. Uue intressimäära osas tal pretensioone ei olnud. „Täna ma ei näe küll põhjust selle seisukoha vaidlustamiseks,“ sõnas Lopman.

Suurt maksu- ja tolliameti kohtussekaebamist esmaspäevane otsus tema sõnul kaasa ei too. Seda Lopmani hinnangul ühest küljest seetõttu, et lahend ei ole veel lõplik – kaasuse vaatab veel üle riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.

„Teiseks, lahendi kohaselt kehtib otsus või seisukoht ainult olukorras, kus maksuvõlg on tekkinud isiku enda esitatud deklaratsiooni alusel,“ selgitas ta, viidates sellele, et tema kliendi olukord erineb n-ö tüüpilisest maksuvõla juhtumist, mille puhul viiakse läbi maksukontroll ja tehakse maksuotsus. „Sellised asjad moodustavad hinnanguliselt 90% maksuvaidlustest,“ leidis Lopman.

Kahtlemata on advokaadi sõnul otsusel kaudselt laiem mõju ning see hakkab suuremat või väiksemat rolli mängima kõigis maksuvaidlustes.

Otsus tõi aga ka põhimõttelise murrangu ühes teises maksuvõla aspektis. Nimelt leidis halduskohus, et ei ole õige maksustada riigile makstavat intressi täiendava tulumaksuga. Senimaani on võlglane pidanud seda tegema.

Kuigi vastuolu põhiseadusega selles lahendis ei tuvastatud, soovitas kohus seadusandjal õigusselguse ja läbipaistvuse huvides kaaluda intressi maksustamisest loobumist. Kehtiv süsteem ei anna halduskohtu hinnangul võlglasele võla suurusest piisavalt klaari pilti - reaalselt tuleb tal maksta 1,2 korda suurem summa, kui talle esmapilgul võib tunduda.

Lopmani sõnul on intressi tulumaksustamine olnud üsna pikka aega terav, kuid veidi varjatud probleem. Tema sõnutsi märgatakse tihti alles maksumenetluse või kohtuvaidluse järel, et võlglasele algul talutavana tunduv maksukohustus võib osutuda talumatuks. Seda just intresside ja tulumaksu lisandumise tõttu. „Kui tulumaksu ära maksta ei suudeta, hakkab selle pinnalt omakorda kerima uus intress, millelt tuleks omakorda uuesti tulumaksu maksta. Lõputu spiraal,“ möönis Lopman. Seega maksab võlgnik koos tulumaksuga riigile aastas tegelikult ca 27%, mitte 21,9% intressi. „Kirss tordil osutus lõpuks suureks arbuusiks,“ tervitas ta kohtuotsusesse kirjutatud tähelepanekut.

Kohtuotsuse „maailmaajaloolist“ tähtsust tajume Lopmani hinnangul alles mõne aja pärast. „Kindlasti väärib otsus põhjalikku analüüsi ja edasiarendust,“ lisas ta.

Martin Hubergi sõnul nõustub maksumaksjate liit kohtu tõlgendusega. „Selline seaduseelnõu oli riigikogus ka 15 aastat tagasi, kuid toona otsustati muudatus siiski tegemata jätta,“ meenutas ta.

Hubergi sõnul on maksuintress sisu poolest enamasti ettevõtlusega seotud kulu ning ei erine olemuselt ka lepingupartnerile makstavast intressist või viivitusintressist. „Kui maksuamet tavaliselt nimetab maksumaksjat oma kliendiks, siis maksuintressi puhul ununeb see ruttu,“ sõnas Huberg.

Kuna vaidlus käib ning suure tõenäosusega küsitakse selle kohta arvamust ka rahandusministeeriumist, ei ole ministeeriumi avalike suhete osakonna peaspetsialisti Maria Muraka sõnul neil kohane seisukohta võtta. Küll aga avaldas Murakas, et intressimäära ministeeriumil langetada plaanis ei ole, viidates ministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsleri Dmitri Jegorovi märtsikuus Äripäevale edastatud kommentaarile.

Toona sõnas Jegorov, et maksukorralduse seaduse intress on loomult nii intress kui ka tasu kohustuse täitmata jätmise eest, mitte pelgalt klassikaline intress võlakohustuselt. Kuigi intressi muuta ei soovita, kaalutakse Muraka sõnul intressi loogika muutmist. Mida see tähendab ja kuidas täpsemalt, Murakas ei avaldanud.

Maksu- ja tolliamet halduskohtu otsusest esmalt väga kaugeleulatuvaid järeldusi ei tee. Pressiesindaja Rainer Lauritsa sõnul just seetõttu, et tegu oli esimese astme kohtu otsusega ning see kohaldus ainult konkreetses vaidluses.

„Kuni riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole otsust langetanud, oleme äraootaval seisukohal,“ sõnas Laurits ja lisas, et nemad otsustavad alles pärast kolleegiumi seisukoha selgumist, milline on lahendi laiem mõju ning kas otsuse edasikaebamisel on mõtet. Seniks aga lähtub MTA Lauritsa kinnitusel intressi nõudmisel kehtivast seadusandlusest.

Maksumaksjate liidu juht Lasse Lehis ütles kevadel Äripäevale, et kehtestatud intressimäär võib olla vastuolus põhiseadusega. „Kuna üldise intressitaseme langemine toob kaasa selle, et riigil on teoreetiliselt võimalik puuduv raha odavamalt laenata, siis järelikult muutub karistus maksude tasumisega viivitamise eest ebaproportsionaalselt suuremaks,“ rääkis ta toona.

Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov rõhutas siis, et maksukorralduse seaduse intress pole mitte klassikaline intress, vaid nii intress kui ka tasu kohustuse täitmata jätmise eest. Seetõttu ei tohiks hetke madalad intressimäärad tema hinnangul kõigutada maksumäära intressi olemust.

Kevadel otsustas Riigikohus, et sajad tuhanded lepingud nõuavad tarbijatelt seadusevastaselt suurt viivitusintressi määra.Äripäev kirjutas mais Riigikohtu otsusest, mille järgi seatakse edaspidi viiviste piirimääraks 24%. See on vähemalt kaks korda madalam, kui oli senini tüüpiline viivitusintress.

Advokaadibüroo Varul vandeadvokaat Arsi Paveltsi sõnul tegi riigikohus märgilise tähendusega otsuse, sest tõmbas röövellikele viivitusintressidele käsipidurit. Tema sõnul puudutab otsus kümneid tuhandeid tarbijaid ja teenusepakkujaid ning sadu tuhandeid lepinguid.Pavelts selgitas, et viivitusintresside nõue kummitab igaüht, kel on mingi arve maksmise kohustus ja kel jääb arve mingil põhjusel tähtaegselt tasumata.

Tüüpiline näide on tema sõnul elektri- või mobiilteenuse arve või ka laenu- või järelmakse tähtaja ületamine. Näiteks arvestavad Eesti Energia ja Telia üldjuhul viivist 0,15% päevas ehk 55% aastas. Riigikohtu otsuse järgi ei või enam tüüptingimustel sõlmitud tarbijalepingutes viivisemäär ületada kolmekordset seadusejärgset viivisemäära, mis on 8,05% aastas. Ehk teisisõnu – kõrgem kui 24,15% viivisemäär on seadusevastane.