Keenia eksperiment paneb kodanikupalga proovile

See on vaene küla, isegi Keenia maapiirkondade arvestuses, kirjutab New York Timesi ajakirjanik. Sinna jõudmiseks tuleb kitsast rada mööda minna elektriliini järgi, mis jõuab ühe koolimajani. See on ainuke maja külas, kus on elekter. Enamik põllutöödest tehakse siin käsitsi, loomi ei ole. Küla on nii vaene, et avalikus kohas süüa ei ole kombeks – see paistaks kui uhkeldamine.

New York Timesi ajakirjanik käis külas oktoobris. Külapealik Kennedy Aswan Abagi rääkis, kuidas suvel tabas sealseid elanikke üllatus. Külas käisid inimesed USA heategevusorganisatsioonist GiveDirectly ja andsid uskumatu lubaduse: nad annavad kõigile elanikele raha, lihtsalt niisama.

Külaelanikud olid skeptilised. Ennegi oli heategevusorganisatsioone käinud, aga nad tõid alati asju, mitte raha. Segadus hajus, kui oktoobris naasid GiveDirectly inimesed, raha taskus, ja selgitasid asja kõigile külaelanikele. Peaaegu kõik küla 220 elanikku kogunesid sinivalgesse telki ja kuulasid. Lydia Tala, Keenia GiveDirectly töötaja selgitas, et GiveDirectly on heategevusorganisatsiooni. See tuleb USAst. See töötab mobiiltelefonidega. Igaüks saab mobiiltelefoni ja igaüks peab oma PIN-koodi salajas hoidma. Iga inimene saab 2280 šillingut – umbes 22 dollarit – iga kuu. Kokku 12 aastat. See tähendas, et kogu küla oli pääsenud vaesusest.

GiveDirectly seab sama süsteemi sisse veel umbes 40 külas kokku 6000 inimesele, kes pääsevad seega 12 aastaks vaesusest. Lisaks saab veel 80 küla (kokku 11 500 elanikku) sissetuleku kaheks aastaks.

Selle eksperimendiga paneb GiveDirectly proovile nn kodanikupalga idee, mida on arutatud näiteks Kanadas, Soomes, Hollandis ja Šotimaal. Kuid paljud majandusteadlased arvavad, et sellise garanteeritud sissetuleku tõeline kasu võiks välja paista arengumaades. GiveDirectly tahab tõestada, et miinimumsissetuleku andmine hädasolijatele on odav viis, kuidas vaesust vähendada ja lausa igaveseks kaotada. “Maailmas on olemas ressursid, et vaesus juba sel aastal kaotada, kuid seda ressurssi kasutatakse valesti või lihtsalt raisatakse,“ ütles Michael Faye, GiveDirectly asutaja.

Eksperimendil hoiavad silma peal Silicon Valley juhid, kellest paljud on ka GiveDirecty annetajad. Nemad loodavad, et see projekt annab vastuse, kas nn kodanikupalk on meie kõigi tulevikuasi. Silicon Valleys on mõte kodanikupalgast juba vaat et kinnisidee. Paljud tehnokraadid usuvad, et elame tehisintelligentsuse revolutsiooni hakul, ja see võib inimkonna lükata nn tööjärgsesse aega.

Viimase paari aastaga on tehisintellekt saanud osavaks paljudes ülesannetes, mis varem olid mõeldamatud. Iga töö, mille saab jagada väikesteks korduvateks üleanneteks – finantsanalüütika, turundus – võib muutuda nii automatiseerituks, et kaob inimese jaoks pildilt.

Ja mis on sel pistmist Keeniaga? Kuigi nn kodanikupalka on katsetatud Kanadas ja näiteks Soome saadabki juba raha töötutele, ei ole ükski eksperiment olnud täielik, sest mitte kuskil pole võimalik saada vastust küsimusele: mis juhtub, kui anda tervele ühiskonnale raha pikemat aega? Mis juhtub, kui ei pea pikka aega muretsema, kas ja kuidas tuleb järgmine kõhutäis?

Sam Altmani idufirmade inkubaator Y Combinator kavatseb sarnase eksperimendi korras raha jagada 1000 USA perekonnale. Altman rääkis ühel detsembris peetud konverentsil raha jagamise ideest ja jõudis teemadega kaugemalegi. "Kas Silicon Valley arendused jätavad inimkonna tööta? Ja kui jätavad, siis kas needsamad tehnikainimesed peavad välja mõtlema, mis inimkonnast edasi saab?"

„On olnud suured revolutsioonid – nagu tööstusrevolutsioon –, mis on maailma kõvasti muutnud. Ma usun, et nüüd me oleme millegi sarnase lävel,“ ütles Altman.

New York Timesi ajakirjanik külastas koos GiveDirectly eestvedajatega veel üht küla – sellist, mille elanikud said heategevuselt raha 2013. aastal.

Küla eristus naabritest. Oli mangoistandusi, lehmi. Lähedalasuvas järves olid kalavõrgud. „Kas kujutad ette, et istud New Yorgis kontoris ja mõtled välja, mida seesugusel külal kõige rohkem vaja võiks minna?“ küsis organisatsiooni üks juhte, Ian Bassin, ja imetles järve ääres seisvat lehma. „See on ju võimatu.“

Samas on raha jagamisel ka kitsaskohti. Näiteks külastas ajakirjanik üht malaariasse haigestunud vanemat naist, kes kurtis, et tema on enamikust oma rahast ilma jäänud, sest usaldas naaberküla naist, kes lõpuks kõik omale võttis. Nüüd elab näljas ja malaariarohud said otsa. Bassin ütles, et vargusi ja pettusi tuleb ette vähemal kui 1% raha saajatest.

Enamik raha saanutest ütles, et see on nende jaoks midagi muutnud. Näiteks üks mees, Fredrick Omondi Auma, oli alkohoolik, kui talle hakati raha andma. Ta kasutas seda raha, et osta omale mootorrattas ja hakata taksoteenust pakkuma. Ta alustas ka väikese äriga, müüb seepi, soola ja parafiini, ostis kaks lehma, millest üks äsja poegis, ja avas ka meeste juuksuri. Tema sissetulek on kasvanud umbes 25 dollarit nädalas, mis on selle piirkonna kohta majesteetlik summa. „Ma poleks kunagi uskunud, et mina kannan kenasid kingi, et mul on oma ettevõte, mis raha teenib. Ma ei uskunud, et mina võin olla mees, kel on oma kari.“

Ajakirjanik täheldas, et Keenia külades hakkab silma palju annetatud asju, mida külaelanikel tegelikult vaja ei lähe. Näiteks vedeleb igal pool veepaake, mida heategevusasutused on järjekindlalt toonud. 94% sellisest abist on muul kujul kui raha. Põhjus on lihtne. Annetajaid – Ameerika oligarhe, Briti pärijaid ja Jaapani tööstureid – ei ole lihtne veenda lihtsalt raha andma. „Räägitakse toetuste lõksust ja sellest, et „anna mehele õng“,“ ütles Amanda Glassman, rahvatervise ja arengu ekspert. „Et hakatakse jooma. Istutakse kodus ega tehta midagi, sest raha ju lihtsalt tuleb.“

Kuidas selline raha jagamise toetus mõjub arenenud ühiskonnas, me muidugi ei tea. Kuid Keenia katsekülades on paljud leidnud tee ettevõtluseni. Näiteks kaks lesestunud õde, Margaret Aloma Abagi ja Mary Abonyo Abagi ütlesid, et nemad koguvad koos sõpradega raha kokku ja teevad oma väikese panga. 

Noormees Erick Odhiambo Madoho ostis oma esimese „palga“ eest materjali, et punuda kalavõrgud. Kui see tehtud, on tal plaanis osta kalapaat ja siis ühel päeval palgata omale töötaja. Kui ajakirjanik küsis, miks ta selle kõigega varem ei alustanud, oli vastus: „Ma ei saanud.“

Loe põhjalikumalt New Yorki Timesi artiklist.