Suri Onu Eskimona tuntud Evald Rooma

Kaks aastat tagasi meenutas Evald Rooma, kuidas ta jäätisetootmise pisiku külge sai. "Ma olin poisike ja sain aru, et kui teha jäätist suuremale hulgale, siis võib hästi teenida - väga lihtne lahendus." Toona valminud videos rääkis Rooma veel, milliseks kujunes tema elu nõukogude ajal ja kuidas ta 75aastaselt ettevõtlusega jätkas.

Maalt Tartusse kolinud ja kaupmeesteks hakanud vanemad tahtsid, et nende poeg Evald arstiks õpiks. Alghariduse sai noormees Tartu kommertsgümnaasiumis. Suurest huvist autode ja mootorpaatide vastu vahetas Evald kooli ja asus õppima vastloodud tehnikagümnaasiumi. Mootorid ja vanemate äris tegutsemine ahvatlesid sedavõrd, et pärast seitsmendat klassi jäi Evaldil kool pooleli. Ta ehitas 21kohalise mootorpaadi, tegi sellega Emajõel väljasõite ning teenis taskuraha.

"Mäletan, et 1924. aastal ostis isa Kastre mõisa omanikult Essenilt sõiduauto Ford-Humber, mis mind hirmsasti huvitama hakkas," meenutab Rooma. Isa teadmata ja loomulikult ilma juhiloata võttis Evald ette salajasi autosõite. Kogemuste suurenedes otsustas noormees hakata raha teenima öise taksosõiduga. "Tollal oli Tartus kümmekond taksojuhti ja sellest täiesti piisas," tuletab Rooma meelde.

Pärast seda, kui 1929. aastal autojuhieksam õiendatud sai, polnud suguvõsal Evaldi taksosõiduharrastuse vastu midagi. Kuni 1934. aastani sõitis ta selle kõrvalt, et töötas isa kulinaariaköögis, tädi autodega taksot.

"Mul oli veel üks hea ots," räägib praegu pensionipõlve pidav mees. Ta oli esimene, kes hakkas Lõuna-Eestis laiali vedama Shelli mootorikütust. "Hommikul sõitsin kolmetonnise tsisterniga välja ja pumpasin maapoodides bensiini vaatidesse, kus seda soovijatele kannu valati ja müüdi," pajatab Rooma.

Tartu maaliinide bussijaamas praegugi seisev jäätisepaviljon, mille vineer juba praguneb, on pärit sõja-ajast. Evald Rooma säilitas seda lahtimonteerituna oma vanematekodus Elvas.

Praeguse Tartu spordikooli hoone kohal alustas hilisem jäätisetootja 1934. aastal oma iseseisvat ettevõtlust. Isa kulinaariatööstuses oli lubatud kuni maini lihatooteid valmistada, suvel ei tohtinud seal aga külmutusvõimaluste puudumise tõttu kergestiriknevaid sülte, pasteete ega rulaade valmistada.

"Selleks, et suvekuudel ruume ja personali ära kasutada, otsustasin hakata jäätist valmistama," lausub Rooma.

Soomest osteti külmutusagregaat, mis remondi läbiteinuna töötab tänaseni. Jäätisemasina konstrueeris tehnikahuviline Evald saksa eeskujude järgi ise. "Ka see on mul osaliselt alles, töötas jää ja soolaga," räägib ta. Kolmekümnendatel toodeti Tartus jäätist kohvikutes, eriti maitsvana meenutatakse Werneri ja Lille jäätist. Tänavamüügiga alustas Rooma esimesena.

"Algul müüsin ise, aga üsna pea sai nimi ja kaup tuntuks ning tuli abilisi palgata," on vanahärral meeles. Esimesel aastal müüdi jäätist kärudelt. 1935. aastal suutis Rooma järelmaksuga osta 1,5tonnise kandejõuga kaubatõlla Chevrolet. Sellega vedas Eskimo-onuks ristitud jäätisetootja laatadele ja laulupidudele, supelranda ja laevasadamasse, rahvakogunemistele ja kioskitesse oma kaupa.

"Jäätis oli tollal uudiskaup ja maapidudel said paljud inimesed minu jäätist üldse esimest korda elus," räägib Rooma. Seetõttu oli kaubal hea minek, järjekorrad pikad ja kasum korralik. Tootmine muutus üha tööstuslikumaks. Rooma ostis kokku ehitusmaterjali, et rajada korralik jäätise ja kondiitritoodete ettevõte koos ajakohase sisseseadega. Enne ehitustööde algust puhkes aga sõda ning selle käigus põles maha ka Rooma senine tootmishoone.

Pärast Tartu põlemist 1944. aastal tuli Rooma tagasi Tartusse ja sokutas end tööle segakaubastusse, mida juhtis nõukogude ohvitser Malin. Jaama tänava kaljatööstuse ruumides asus Rooma valmistama sülti, kulinaariatooteid ja jäätist.

Rooma püüdis võimudele ja mobilisatsioonile mitte jalgu jääda ja vahetas töökohti. ETKVLi all asutas ta jälle oma ettevõtte. Pikalt tal tegutseda ei lastud. Partei ja nõukogude juhtivtöötajad nimetasid küüditamise eel Roomat kapitalistlikuks jätiseks, kellel on Tartus kivimaja, auto ja autobussid. Hirmust andis Rooma ettevõtte sisseseade ETKVLile ja kaks enne sõda ostetud Saurer-autobussi kohalikule bussipargile. "Naabruses elanud juudid Kaplanid soovitasid mul kiiresti jalga lasta," meenutab Rooma.

Ta lahkus Tartust paari kohvritäie asjadega Pärnusse, kus valmistas artelli Linda sildi all jäätist. Aasta pärast kolis Haapsallu, siis Tallinna. Kõikjal püüdis Rooma jäätisetootmist alustada. Tallinnas rajas ta Tuukri tänava vorstitööstuse ruumides jäätisetsehhi, aitas tööle panna Tallinna külmhoone jäätisetootmisliini, organiseeris leivakombinaadis vahvliküpsetamist, puutus kokku kondiitrivabriku Kalev vahvliliini paigaldamisega.

«Ühel hetkel sai kõigest villand, eriti hirmsast täpsusest ja bürokraatiast, mida paberimajanduses taga aeti,» lausub Rooma tagantjärele. "Läksin 16. autobaasi autojuhiks, mul olid ju esimese liigi load."

Enda sõnul oli autojuhi aeg ilusaim ta elus. Vabaduse puiesteele oli ostetud pool maja, palk küündis keskmisest mitu korda kõrgemale, sest Rooma oli ühtaegu ka veetava kauba ekspediitor. Kuna tal tekkis taas võimalus kolida oma Tartu majja, müüs Rooma Tallinnas elamise maha.

Pensionipõlves tekkis Evald Roomal võimalus USAsse sugulastele külla sõita. "Proovisin seal oma jäätise erinevaid sorte patenteerida, kuid see mul ei õnnestunud," meenutab ärihingega mees kahjutundega. Põhjus oli selles, et jäätisele lisatud likööri peeti kahjulikuks laste tervisele.

Pensionipõlve pidanud Rooma läks taas elevile siis, kui Eestis algas vahvlibuum. Kogenud inimesena vaatas Eskimo-onu uusettevõtluse tärkamist pealt ja hakkas tasapisi jäätise tootmist ette valmistama. Nähes, et kooperaatoreid ei pandagi vangi, asutas Rooma 1989. aastal eraettevõtte ja hakkas pakkuma 4-5 sorti jäätist. "Retseptid on mul samad kui kolmekümnendatel," mainib ta uhkusega.

Igal hommikul veab 84aastane Evald Rooma oma Moskvit?iga jäätise müügikohtadesse laiali. "Mul pole järeltulijaid ja ka suguvõsas ei paista kedagi, kes tahaks Eskimo-äri üle võtta," kurdab ta samas. "Palju kordi olen oma varast ilma jäänud ja jälle jalule tõusnud, mind on laostanud riigivõimud, rahareformid ja Tartu Kommertspank," märgib ta.

Staažikas jäätisetootja on mõelnud ka oma äri müümisele, kuid pole leidnud sobiva hinnaga pakkujat, lausub mees, kes tõi kunagi Tartu tänavatele jäätise.