Jaak Aab toetaks piirkondlikke maksuerisusi

Minister Jaak Aab rääkis sel esmaspäeval Äripäeva raadio saates „Minister külas“, millised sammud on madala hinde saanud riigireformis ees ja kuidas muutub pärast lõpusirgel haldusreformi kohalike omavalitsuste elu. Samuti selgitas ta, miks ta leiab, et Riigi Kinnisvara ASi eesmärk on olnud hea, ent teostus halb.

Millegipärast räägivad kõik ainult ühest, riigireformile antud hindest, kuigi tegelikult oli hindeid kaks. Haldusreformile pandi parem hinne ehk neli sellepärast, et haldusreform on juba lõpusirgel ja tulemused käegakatsutavad. Seevastu on riigireformi tegevused, kuidas muuta riiki ja omavalitsusi tõhusamaks, pidevalt käimas ja ühtegi konkreetset tulemust veel näha pole.

Riigireformi Radar ütles, et nad ootavad meilt, et tuleksime välja lennukamate ideedega. Ma ei kujuta ette… palusin ka neil endal konkretiseerida seda ootust, sest neil pole endal ka konkreetseid ettepanekuid. Valitsusel on riigireformi kava ja mina lähtun oma tegevuses sellest. Aga kui on häid ideid, siis saame kava täiendada. Kui riigireformi tulemused hakkavad välja paistma, siis küllap ka Radari hinne reformile paraneb.

Olin kriitiline haldusreformi seaduse vastu siis, kui see vastu võeti. See koosnes vaid piiride nihutamisest ja ülejäänud sisu sel puudus. Kui praegune valitsus 11 kuud tagasi haldusreformi juhtimise üle võttis, oli see juba poole peal. Siis oli küsimus, kas me hakkame suures osas seadust muutma või lähme haldusreformiga edasi.

Nüüd oleme suutnud vastu võtta palju otsuseid, mis on haldusreformile ka sisu andnud. Näiteks tõstame kohalike omavalitsuste tulubaasi. Eelarvest pole kunagi kerge raha leida, kuid KOVide rahakott pakseneb ka nii, et nende kohustuste hulk ei suurene. Need ülesanded, mis KOVidele juurde antakse, tulevad koos rahaga.

Praegu anname olemasolevatele kohustustustele juurde 185 miljonit eurot nelja aasta jooksul. Palju lisaraha läheb näiteks õpetajate palgaks, tugiteenusteks, erivajadustega laste tegelemiseks – selleks kõigeks tuleb veel kümneid miljoneid eurosid juurde. 

Need lähenemised on seotud ja toetatavad teineteist. On piirkondi, kus on eluasemeprobleem selgelt olemas. Näiteks käib Imavere saeveskisse teistest valdadest tööle palju inimesi, kuid ka tänapäeva ühenduste juures on keeruline ja kulukas kaugemale tööle sõita. Imavere vallavanem on öelnud, et kui nad suudaks riigi toel üürimajad valmis ehitada, siis nad seda ka teeksid. See lahendaks teatud inimeste probleemi kindlasti – need töötajad saaksid lähedale tööle käia ja neil oleks kvaliteetne elamispind.

Kui vanasti oli nii, et inimene läks tehasesse tööle ja jäi sinna eluajaks, siis enam nii ei ole. Üüripinnad annavad tööjõuturule liikuvust ja paindlikkust.

Need korterid, millest on loobutud… no kuidas nüüd öelda. Need on elamiskõlbmatud. Seepärast neid enam ei tahetagi ja kingitakse riigile. Ei ole normaalne ka see, et riik peab praegu mingit sadat kõlbmatut korterit hooldama. Loodame novembris lahenduse leida sellele. See peab kindlasti eluasemeprogrammiga seotud olema.

Eluasemeprogramm ei tähenda, et me ainult ehitame maale uued kortereid, vaid on võimalik ka renoveerida. Tuleb vaadata, milline on mõistlik lahendus. Kui aga need kingitud korterid on nii halvas seisus, kui mõni Ida-Virumaa kingitud korter on, siis tuleb need lihtsalt lammutada. Ka selleks tuleb vahendeid leida.

Otseselt maapiirkonna meedet valitsusel laual pole. Kunagi olin Võhma linnapea. See linn oli pärast lihakombinaadi pankrotistumist väga raskes seisus – nõukogude aja lõpus töötas Võhma linna tööealisest elanikkonnast 80% ühes ettevõttes ja ühel hetkel seda ettevõtet enam ei olnud. Tol hetkel maksis Tallinn ja Harjumaa ettevõtte tulumaksu, kuid teised piirkonnad olid sellest vabastatud. Kahjuks kehtis see meede väga lühikest aega. Tollal käis nii mõnigi ettevõte Võhmas ringi vaatamas ja kaalus, kas võiks ehk oma ettevõtte sinna püsti panna. Kuid kui maksuerisuse meede ära kaotati, siis need ettevõtted ka kadusid. Siis tuli neid sinna püüda teiste meetoditega.

See oleks küll täiesti kardinaalne muutus, kuid mina täiesti toetaksin regionaalseid maksuerisusi.

Praeguses valitsuses sellist punkti laual pole, seega võib-olla tuleks seda uuesti küsida enne järgmisi riigikogu valimisi. Küll on räägitud maksuerisustest ettevõtetele, kel on väga mahukas energiatarbimine. Ümberkaudsed riigid kõik teevad seda. Kui me tahame samuti suuri tootmisettevõtteid endale, siis pole midagi parata – me peaksime seda varianti kaaluma.

Valitsus on kaalunud juba kevadest saati, palju tuleb saata avalike sektori töökohti Tallinnast välja. Seda tuleb teha maapiirkondade tööturuolukorras, kus väheneb kvalifitseeritud haridust nõudvad töökohad ja riik võiks siin ka oma panuse anda. Nii või teisiti väheneb üle Eesti ka avaliku sektori ametikohti. Kui me seda kuidagi ei tasakaalustaks, on päris halb olukord. See pole pastakast välja imetud meede.

Üks takistus, mis erasektorit maale minemast pidurdab, on seesama kinnisvara hind. Rääkisin ühe Valga ettevõtjaga, kes ütles, et ta laiendaks oma tootmist ja ta tahaks selleks tootmishoonet rajada. Kuid kuna Valgas on kinnisvarahinnad nii madalad, siis ta paneks tootmishoone rajamiseks sinna sisse poole võrra rohkem raha kui kinnisvarahindaja lõpuks selle hoone väärtuse hindaks.

Siin peaks olema mingi toetusinstrument maapiirkondades. See ei pea olema toetus, vaid võib olla ka tagatis. Praegu KredEx seda mingil määral ka pakub, kuid tingimused selleks on küllaltki jäigad ja intressid kõrged. Need tingimused tuleks üle vaadata. Sest pank ei taha anda raha ettevõtetele selleks, et nad maale ehitaksid.

Jah, see on kõige tõsisem probleem ettevõtluse arendamisel maapiirkondades üldse.

Ma ei taha öelda, et kõik on valesti tehtud. RKASis on palju tublisid inimesi, kes on teinud head tööd, lihtsalt mõnes kohas käivad RKASil ülesanded üle jõu. Valitsus on RKASile ette kirjutanud raamid ja normid, mis tekitavad pahameelt kliendis. Kliendiks on reeglina riigiasutus. Oleme kirjutanud ette RKASile tootluse, mis väljendub üürihinnas ja mida makstakse omakorda eelarvest.

Oleme läbi üürivalemi kirjeldanud ideaalse summa, kus on kõik võimalikud kulutused juba sees, ka tulevased parandustööd. Varem pole riigiaustus seda maksnud, vaid on maksnud kommunaalmakse. Siis ongi olnud olukord, et riigiasutus on istunud nii kaua ministeeriumihoones, kui lagi kaela kukub. Siis minnakse kaebama, et näe, lagi kukub kaela! Siis eraldatakse riigiaustusele riigieelarvest mingi nuts ära. Lagi tehakse korda ja istutakse jälle rahus niikaua, kuni järgmine häda on käes. See pole ka normaalne kinnisvara haldamine.

Raske küsimus. Ma olen alati väga ettevaatlik selle suhtes, et kõik on vaja ära erastada ja riik on halb peremees. Mulle kõlab see loosunglikult ja kahtlane. Võib-olla osa tegevusest peab kaaluma. Jään praegu vastuse võlgu. Ma tahan põhjendatud selgitusi, mida ja miks peaks tegema. Praegu ma teile lakke vaadates ei oska seda öelda.

Ootan vastuseid analüüsidest. Ministeeriumite koostöös valmib analüüs, kuidas riigi kinnisvara üldse kasutada, millised on probleemid ja kuidas minna kinnisvarapoliitikaga edasi. Teine analüüs räägib konkreetselt Riigi Kinnisvara seisust ja selle vormist. Kui saame selgeks, mida kinnisvarapoliitikas teha saame, siis saab ka otsuseid teha.

Jah.. keeruline küsimus. Siin peaks ettevõtte kaupa analüüsima, aga ma ei taha nii detailidesse minna. Üks põhimõte, mis mul alati mõttesse kerkib, kui avastame, et riigiettevõttes on jälle mingi jama, on see, et riigil on kohustus olla läbipaistev. Kuna börsiettevõttel on palju reegleid, mis nõuavad läbipaistvust, siis peaks osa riigiettevõtteid ikka osaliselt börsile viima. Ma pole raudselt selle vastu, et midagi ei tohi erastada, sest kui see lisab kontrollitavust ja läbipaistvust, siis miks mitte õiges koguses riigiettevõtteid börsile viia.

Ega Edgari käike on küllaltki raske kommenteerida. Taustal on mitmeid protsesse, ka kohtuprotsess. Ükspuha, mida me spekuleerime, Edgari tervis ei ole hea. Ta ju taotles kohtuski seda, et protsess jäetakse ära tema kehva tervise pärast. Kohus otsustas, et Edgar on kohtus käimiseks piisavalt terve.

Arvan, et see oli üks käivitav põhjus, mis pani Edgari otsustama valimistel aktiivselt osalema. Mul on kahju, et ta seda sellisel kujul tegi. Keskerakond oli valmis arutama, kas ta saab meie nimekirjas kandideerida või ei. Arvan, et tal oli plaan eraldi kandideerida juba sellest ajast saati, kui ta kaotas erakonna esimehe valimised. Võib-olla tahtis ta erakonnale ja avalikkusele midagi tõestada. Kuid mul on raske seda kommenteerida, miks mitte Keskerakonnas kandideerida. Ju on seal ikka mingi sade sees erakonna juhtkonna vahetuse ajast.

Ega ta ju midagi meeldivat pole (ohkab). Nii nagu seadus ette näeb, vastutame ka asjade eest, mida tegid eelmised juhid. Ma pole erakonna igapäevaeluga nii palju seotud, et vastata küsimusele, kui palju see protsess meile koormust juurde annab. Ajakirjanduses kiputakse enne süüdi mõistma, kui kohus pole veel otsust langetanud.

Kindlasti see hästi ikka ei mõju. No ma ütlen siis välja… miks me erakonna sees muutust tahtsime? Ju meile endale ka need asjad ei meeldinud. Me ei teadnud neist suurt midagi, sest rahaasju ajas kitsas ringkond. Me küsisime, aga ei saanud vastuseid. Siis tegimegi otsuse, et asju tuleb muuta, kuna meie erakonnas on palju inimesi, kes pole nendes asjades süüdi.