Pakendi võib nahka pista

Mees võtab sissepakitud hamburgeri, mille müüja on letile pannud. Selmet hamburger valgest paberist välja harutada, surtsab mees sellele ketšupitriibu ning lööb hambad läbi paberi kotletisaia.

See pealtnäha imelik mees viibib Brasiilia hamburgerirestoranis Bob's, mis pakib 2012. aastast alates oma hamburgerid söödavasse pakendisse. See põhineb riisijahul, millest tehakse ka õhukest riisipaberit, mida kasutatakse näiteks Vietnami köögis värskete kevadrullide valmistamiseks. Kui kliendid riisipaberi ära viskavad, laguneb see palju kiiremini kui tavaline paber.

Brasiilia hamburgeriketi pakkepaber pole sugugi ainus näide uut tüüpi pakenditest. Üle terve maailma töötavad teadlased välja söödavatest, vees lahustuvatest ja biolagunevatest materjalidest pakendeid, mis asendaksid paberi, plasti ja klaasi.

Uut tüüpi pakendid valmistatakse looduslikest materjalidest, mis lagunedes ei saasta loodust, sest mikroorganismid suudavad need palju kiiremini ära lagundada kui senised pakendid. Üks võimalus selleks on asendada plasti tootmisel kasutatavad naftast saadavad polümeeriahelad tugevate looduslike molekuliahelatega. Need võivad moodustada lahustuva kile, mis laguneb vedelikuga kokku puutudes silmapilk ja vabastab oma sisu, nt maitseained või kohvi.

Teiste uute pakendite eluiga on veidi pikem. Taani teadlased on välja töötanud taaskasutatud paberist tehtud ja õhukese ränidioksiidikihiga kaetud pudeli, mille mikroorganismid lagundavad poole aastaga. Teine uus pakend on valmistatud vetikatest pärinevatest polüsahhariididest. Selle võib koos sisuga ära süüa või siis visata jäätmete hulka, kus see laguneb kuue nädalaga.

Bob's oli üks esimesi ettevõtteid, kes söödava pakendi kasutusele võttis. Klientidel kulus siiski aega, et valge paberi hammustamisega harjuda. Nüüd on sarnased pakendid teel poeriiulitele. Kui tarbijad harjuvad neid sööma, jäävadki kõikjal vedelevad räpased pakendid minevikku.

Wikicell on uut tüüpi pakend, mis moodustab toidust lahutamatu osa.

Siiani on selle tootja valmistanud jäätist sisaldavaid kuule, aga põhimõtteliselt võivad kuulid sisaldada igasugust toitu. Sisu peal on kelme, mis koosneb kolmest koostisosast: väikestest söödavatest osakestest, kitosaanist (see on koorikloomadest saadav kiudaine) ja kaltsiumisoolast. Söödavad osakesed võivad olla šokolaad või puuviljad, mis annavad kelmele maitset.

Pealiskiht on tehtud värvitust magusainest isomaltitoolist, mida saab peedist. See aine ei kristalliseeru sama kergesti kui tavaline suhkur ning seetõttu saab sellest hõlpsasti vormida ühtlase sileda koore. Seda pestakse enne söömist samamoodi nagu puuvilja.

Pikemalt loe uutest pakenditest jaanuari Imelisest Teadusest.