Vene valimised: majandusoptimism, ent palju küsimusi

Kuigi Venemaa majanduslik olukord pole sugugi kiita, usuvad analüütikud, et lähitulevik pole Venemaa majandusel sugugi kehv.

UBSi arvutuste kohaselt kasvas Vene majandus eelmisel aastal 1,4%. See tähendab, et kaks aastat kestnud kriisist on suudetud välja ronida. Majandustõusu vedasid nii suurenenud sisenõudlus kui ka investeeringud. Venemaa SKP peaks UBSi kohaselt järgmisel kahel aastal samuti tõusma.

Sarnase prognoosiga on välja tulnud ka JPMorgan. Panga arenevate turgude portfellihaldur Diana Amoa märkis CNBC-le, et lähiaastail tarbijate kulutused kasvavad, kuna reaalpalk suureneb. Ja kuna valimiste tulemus on ette teada, võib eeldada, et Venemaa jätkab samasuguse majanduspoliitikaga nagu seni, mis Amoa sõnul soodustab majanduskasvu.

JPMorgani sõnul on rubla väljavaated samuti head ning ilmselt jääb Venemaa valuuta teiste suuremate valuutadega võrreldes stabiilseks. Sealjuures on suurem tõenäosus, et rubla isegi tugevneb, kuna nafta hind näitab vaikselt tõusutrendi ning see meelitab taas investoreid Vene majandusse raha suunama.

Siiski ei ole rubla saatus panga teatel niivõrd sõltuv makromajanduslikest, kuivõrd geopoliitilistest näitajatest, mistõttu on valuuta tuleviku ennustamine võrdlemisi keerukas.

Jättes kõrvale üldised näitajad, räägitakse Vene majanduse puhul sageli sellest, kas ja mil viisil jõuab majanduskasv keskmise venelase kodu ja rahakotini. Sarnaselt paljude teiste riikidega maadleb ka Vene majandus tagasihoidlike sissetulekutega toorainete müügist, samuti on elanikkond vananemas ning Lääne sanktsioonid endiselt jõus.

Hoolimata sellest, et Moskvas on palgad viimasel ajal kasvanud, on teistes Venemaa piirkondades Verisk Maplecrofti tehtud uuringute kohaselt töötasud viimase kolme aastga üksnes vähenenud. Seetõttu ei usu Verisk, et Vene majandus oma arengus eriti kaugele jõuab. Paremal juhul on majanduskasv keskpärane.  

Samuti ei saa Venemaa majandusest kõneledes üle ega ümber klassikalistest probleemidest, milleks on seaduse ülimuslikkus ja korruptsioon. Laias plaanis pärsivad need riigi arengut märkimisväärselt.

Neile pikaajalistele probleemidele on mõistagi viidanud ka Vladimir Putin, kes märtsis peetud kampaaniakõnes lubas, et vähendab järgmise kuue ametiaasta jooksul vaesust Venemaal poole võrra. Veelgi enam: riik hakkab kuuluma maailma viie suurema majanduse hulka. “See on keeruline ülesanne, kuid ma usun, et suudame selle saavutada,” ütles ta.  

Putin viitas, et Venemaa majandus peaks tulevikus liberaliseeruma, ent kriitikute sõnul on tegu pigem sõnadega, millel pole mingit tähendust. Eriti arvestades, et viimastel kuudel on opositsiooni kuuluvaid protestijaid arreteeritud või kinni peetud.

Laias plaanis mõjutavad Vene majandust aga nii nafta hind kui ka Lääne sanktsioonid. Sealjuures on viimased eriti olulised, kuna poliitilised pinged kruvivad end taas üles seoses hiljuti lahvatanud mürgitamisskandaaliga, mis on muutnud Suurbritannia ja Venemaa suhted kehvaks. Briti peaminister Theresa May on öelnud, et Venemaa vastutab mürgitamisjuhtumi eest.

Siiski usub Amoa JPMorganist, et jättes praegused skandaalid kõrvale, viib Venemaa ilmselt tulevikus läbi mõistlikke majandusreforme, mis tõesti aitavad riigi majandusel edeneda.

Venemaa presidendivalimiste puhul on üldjuhul räägitud üksnes Vladimir Putinist ning tema vankumatuna näivast võidust. Tegelikult olid Putinil ka mõned “konkurendid”. Järgnevalt neist ülevaade.

Pavel Grudinin – Kommunistliku Partei kandidaat, 57aastane ettevõtja ja ärimees, kes tegutseb põllumajanduses. Grudinin on öelnud, et sotsialism võiks Venemaale naasta, ning talle kuulub ka järgnev tsitaat: “Ma usun, et Vene inimesed peaksid elama paremini kui need, keda me sõdades võitnud oleme.” Grudininit toetavad sageli just need inimesed, kelle meelest Nõukogude Liidu lagunemine oli viga.

Vladimir Žirinovski – Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei kandidaat, kes on presidendiks kandideerinud juba viiel korral. Žirinovski on üks neist, kes on kiitnud heaks Venemaale kehtestatud rahvusvahelised sanktsioonid, kuna need aitasid riigi sisemajandusel tema meelest edeneda.

Grigori Javlinski – sotsiaalliberaalse erakonna Jabloko kandidaat. Javlinski ütles 2016. aastal, et tahab 2018. aasta presidendivalimistel Putinit võita. Erakond Jabloko loodi 1990. aastatel ning partei toetab kodanikuvabadusi, häid suhteid läänega ning vaba turgu.

Ksenija Sobtšak – liberaalse erakonna Kodanikualgatus kandidaat, kes on öelnud, et Kreml vajaks värsket verd ning häid suhteid Läänega. Sobtšaki on omajagu kritiseeritud, kuna tegu on telekuulsusega ning sageli on meedia teda tituleerinud Venemaa Paris Hiltoniks. Samuti oli Sobtšaki isal kunagi väga lähedased suhted Putiniga, mistõttu ei võeta ka naist presidendikandidaadina tõsiselt.  

Boris Titov – liberaal-konservatiivse Kasvupartei kandidaat on avalikkusele tundmatu: 1500 venelase seas läbi viidud küsitlusest selgus, et suisa 87% polnud Titovist midagi kuulnud.

Sergei Baburin – tegu on rahvuslik-natsionalistliku erakonna Rahva Liit kandidaadiga, kes on öelnud, et Venemaa peaks kindlustama oma võimupositsiooni Euraasias. Seetõttu ei maksa ka imestada, et Baburin oli Nõukogude Liidu lagunemise vastu.

Maksim Suraikin – erakonna Venemaa Kommunistid kandidaat, kes promob sotsialistlikku süsteemi ning on valimisvõidu korral lubanud riigistada kogu pangasüsteemi ning kaotada töötajate ja juhtkonna vahelised palgalõhed.