Miks targad pole alati rikkad?

Ökonomist ja Nobeli preemia laureaat James Heckman ütles väljaandele Forbes, et vanematel pole mõtet ülemäära muretseda selle pärast, kas nende laps on kõrge IQ-ga või ei. Olulisemad on muud omadused.

Heckman tõdes, et üldiselt kiputakse arvama, et inimese sissetuleku ja IQ vahel on tugev side, nii umbes 25-50%. Tegelikkuses näitavad uuringud, et seos on sisuliselt olematu, vaid 1-2%.

Seega võib küsida, miks on paljud targad inimesed vaesed ning vastupidi, paljud tagasihoidlikuma teadmiste- ja ka andekusepagasiga inimesed rikkad? Või siis lihtsamalt: miks targad pole alati rikkad?

Selgub, et teadus ei annagi sellele küsimusele päris ühtset vastust. Nii on öeldud, et õnn mängib väga suurt rolli selles, kas inimene saab rikkaks või ei. Heckmani uuringust selgub, et lisaks õnnele saab välja tuua inimese isiksuseomadused: rikkaks saavad need, kes on oma tegevuses järjepidevad, distsiplineeritud ning ajavad kindlalt oma asja.

Seesuguse järelduse tegemiseks uurisid teadlased tuhandeid inimesi Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides, püüdes leida seoseid edukuse, IQ, koolihinnete ning isiksuseomaduste vahel. Sealjuures on huvitav, et mõnede inimeste puhul jälgiti muutusi läbi mitme aastakümne ning sealjuures ei analüüsitud IQ, koolihinnete ja isiksuseomaduste mõju üksnes sissetulekule, vaid ka tervislikele näitajatele ning eluga rahulolule.

Uuringust selgus, et hinded ning isiksuseomadused olid inimese edukusega hoopis paremas korrelatsioonis kui IQ. Heckman selgitab, et edu sõltub paljuski sellest, kuivõrd inimene suudab oma edu nimel vaeva näha. Head hinded koolis annavad tunnistust sellest, et tegemist on järjepideva inimesega, kes tahab tulemuse nimel vaeva näha. Samuti kujunevad nii head harjumused. Vaid veidi vähemoluliseks osutusid isikuomadused, mis viitab, et teatud isiksuseomadustega inimestel on lihtsam edukaks saada.

Ka selgub Heckmani uuringust, et edule saab aluse panna juba lapsepõlves. Paljud harjumused, mis aitavad tulevikus edukaks saada või karjääriredelil kõrgele ronida, on õpitavad. Isiksuseomadustest peab ta üheks olulisemaks avatust, mis ses kontekstis oleks sisuliselt sünonüüm uudishimule.

Mõistagi ei saa väita, et kõrge IQ ei loe edukaks saamisel üldse, kuivõrd andekatel ja loomu poolest intelligentsetel inimestel läheb õppimine ladusamalt ning see suurendab tõenäosust, et ka tulemused on paremad. Küll aga jääb Heckmani sõnul suurde hätta inimene, kes võib olla küll tark, ent ei oska sotsiaalsetes situatsioonides käituda ning jätab endast mühakliku mulje. See ei anna talle võimalustki oma tõelisi teadmisi ja andeid näidata.

Teisalt selgub erinevatest isiksust puudutavatest uuringutest, et parim viis edukaks saada on olla keskpärane ehk mitte kalduda äärmustesse. Kui ühelt poolt võiks öelda, et head hinded ja tugev tahe tagavad edu, ei tohiks inimene oma tegemistes siiski nii intensiivne olla, et ta hakkab teisi häirima. See tähendaks näiteks, et väga introvertsel inimesel, kel on raske seltskonnas sõna võtta, on üksnes isiksuse tasandil keerukas tippu jõuda isegi, kui tal on head hinded ja tugev tahe. Või siis vastupidi: liialt ekstravertne inimene, kes väsitab oma kaaslased ära juba pärast paari koosoldud minutit.

Seega väidab Heckman, et peamine on olla mõõdukas ning suuta olukorraga kohaneda. Nii sillutab inimene endale tee ka eduni.