Teadus vajab äri ja äri teadust

Eesti biotehnoloogiasektorit kimbutab ideede ja inimeste nappus. Tartu Biotehnoloogia Pargi kogemus näitab, et vanad tegijad tulevad välja teise või kolmandagi firmaga, kuid esmakordseid katsetajaid napib. Kindlasti oleks Eesti majanduses potentsiaali rohkemaks.

Kahtlemata on oluline takistus biotehnoloogia vallas ideede realiseerimisel, ent sektori sisenemisbarjäär on kõrge. Garaažifirmade asutamist takistavad sidemete ja oskusteabe nappus, tehnika kulukus, tööprotsessi komplitseeritus ja investeeringute pikast tsüklist tulenev kapitalimahukus.

Kui tavaliselt võrreldakse biotehnoloogiat IT-ga, siis IT on tänapäeva ühiskonnas üldlevinud ning Eestis tunneb igaüks kedagi, kes ITst midagi teab või teda vähemalt asjatundja juurde suunata oskab. Kerge on leida oma ideede katsetamiseks kompanjone – või vähemalt märksa kergem kui biotehnoloogias. Kuidas aga leida oma tutvusringkonnast keegi, kel oleks erialateadmised, kontaktid ning piisavalt katsetamisjulgust nii tehnoloogias kui ka äris?

Üldjuhul peab biotehnoloogiafirma asutaja tegema koostööd teadusasutustega, tulemuste saavutamiseks ei piisa mõnest üksikust asjatundjast. Vajalik varustus on suurem, kallim ja spetsiifilisem – programmeerida saab ka tavalisel sülearvutil, mis igaühel meist kodus leidub, DNA analüüsi ja modifitseerimist kodutehnikaga aga ette ei võta. See ei tähenda mitte üksnes suhteliselt väikest hulka võimalikke partnereid, vaid ka asjaajamist akadeemiliste organisatsioonidega, mis erineb oluliselt ettevõtluses tavapärasest.

Alternatiiv oleks pakkuda oma ideid olemasolevatele firmadele, mis muidu oleks idufirma loomulikud konkurendid. Tihti ulatub akadeemilise maailmaga harjunud inimese silmapiiri tema enese tegevuse asjus üksnes järgmise artiklini – tal võib olla suurepärane idee, kuid selle rakendamine teda ei huvita või on üksnes mõttemäng, ta ei astu väljapoole teadustegevuse piire. Küllap on põhjus osalt selleski, et tänapäevani puudub enamikul teadlastest igasugune ettevalmistus ettevõtluseks, valdkond tundub riskantne, võõras ja vaenulik. Kuid ka juhul, kui jõutakse firma moodustamiseni, ei sünni sellest mõnigi kord toodet, millest inimestel kasu oleks.

Eestis leidub biotehnoloogiafirmasid, kes elavad grantist grantini ega saa kunagi ühtki toodet või teenust valmis. Ideefaasist edasi liigutakse vastumeelselt ja vaevaliselt, kuna algatajate jaoks pole see enam huvitav – tarbijatestid, lihvimine, algupärase mõtte muutmine tundmatuseni, klientide otsimine ja turundus.  Palju ahvatlevam on tulla välja uue ideega ning taotleda uus grant. Jah, firma jääb virelema ning häid töötajaid hoida ei õnnestu, ent selle nimel peaks väljuma mugavustsoonist nii kaugele, et see käib eestvedajatel üle jõu. Iga kord ei õnnestu panna erinevate alade spetsialistidest kokku meeskonda, mis toimima hakkaks ja kannaks ettevõtte kaugemale kui asutajad isekeskis oskaks või suudaks.

Ent isegi rakenduslikult perspektiivikast ideest, meeskonnast ja tehnikast ei piisa. Valdkonna eripära tõttu on biotehnoloogias mõttest asjani jõudmise tsükkel üldjuhul oluliselt pikem kui mitmes muus vallas. Loodust tagant tõugata on võimalik ainult teatud piirini, loomulikud kasvu- ja paljunemisprotsessid võtavad aega. Paaril viimasel aastakümnel on olukord küll märgatavalt muutunud, uued tehnikad ja lahendused võimaldavad jõuda käegakatsutavate tulemusteni palju kiiremini kui varem. Kuid ikkagi on investeeringu tasuvusaeg pikk ning kulud tehnikale, inimestele ja sageli ka intellektuaalomandile suured.

Kõigist neist takistustest ülesaamiseks on tähtis, et idufirmade algatajatel oleks võimalus sõlmida sidemeid ja põrgatada ideid omavahel, biotehnoloogiasektori vanade olijatega ning tulijatega teistest majandusharudest, kes oskavad kõnelda oma vajadustest ja võimalustest. Ka kogenud ettevõtjad lõikaksid kasu uutest ideedest ja kontaktidest, kogu sektor vajab värsket verd ja uusi kaasamõtlejaid.