25. september 2012 kell 4:46

Ministrid põhjustasid streigid

On kahju, et arstid valisid lihtsama tee fokuseerida nõudmistes palgale. See viis diskussiooni asiselt sisukuselt teravalt emotsionaalseks, kus argumendid ja lahendused on tagaplaanil.

Aga võib-olla nad ka ei valinud seda, vaid arutelu suunati osavalt vastavasse sängi. Sest olgem ausad, arstide esitatud palgaargumente on väga lihtne rünnata.  Kust võtta raha –reservidest või haigekassa ülejäägist? Mis saab, kui need otsa saavad, jääb aga vastuseta. Pannes palgad võrdlusesse Eesti keskmisega saab vajadusel rünnata nende suurust. Samuti esitatud palgakasvu nõude ootusi (20%).

Iva on muus. Kogu tervishoiusüsteem seisab savijalgadel. Haigete või arstiabi vajavate inimeste hulk seoses rahvastiku vananemisega aina kasvab. Nii on Eesti elanike oodatav eluiga viimastel aastatel küll pidevalt kasvanud, kuid alates 2009. aastast vähenenud tervelt elatud aastate arv. Seevastu arstide ja õdede arv kipub madalate töötasude ja ülekoormuse tõttu vähenema. Lisaraha pelgalt maksudest pole aga võimalik saada, kuna lähematel kümnenditel hakkab maksumaksjate arv vähenema. Nõiaring, millele on vaja leida lahendus.

Eri valdkondades süvenevad probleemid viitavad, kuivõrd nõrk on valitsus ja selle ministrid. Reformide vajadusest on räägitud ju aastaid. Paraku on viis aastat valitsenud koalitsioon valinud nn stabiilsuse tee, mille sisuks on mitte midagi muuta, rahulduda vormitäitega sisuliste reformide asemel. Miks? Sest arg olla on lihtsam.

Kui aga kinnises anumas käärib, käib paratamatult ühel hetkel ka plahvatus. Kevadine õpetajate streik ei olnud pauk luuavarrest, vaid aastatepikkuse tegemata töö tulemus.  Viis aastat IRLi juhitud haridus- ja teadusministeerium (Tõnis Lukas ja Jaak Aaviksoo) hakkas end sisuliselt liigutama aga alles pärast streiki. Kui reform piirdub vaid väikese palgatõusuga, oleme peagi taas käpuli.

Paljuski sarnased probleemid valitsevad tervishoius. Sotsiaalministeeriumi on alates 2007. aastast juhtinud Reformierakond (Maret Maripuu ja Hanno Pevkur), kuid reformid on jäänud toppama. Palgatõus võib olla iseenesest vahend või investeering eesmärgi saavutamiseks, kuid pole selge, kuidas see olukorda parandab ja tulevikus süsteemi tasakaalu viib.

Millised võiksid olla lahendused? Kas investeering inimeste tervisekäitumisse? Või vähendada võidurelvastumist, kus haiglad ostavad üksteise võidu üha võimsamat tehnikat? Sulgeda väheaktiivsed haiglad, hoides kokku ülalpidamiskulud ja tagades teenuse mobiilselt? Või luua Eestisse Läänemere ravikeskus, nagu pakkus MTÜ Teenusmajanduse Koda? Lahendused on olemas, ministrilt ootaks eelkõige tegusid.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul

Hetkel kuum