Tööstuse konkurentsivõime sõltub energiakuludest

Praegu on energiakulud tööjõukulude, st kõigi ettevõtete peamise kulukomponendi järel teisel kohal. Kõrged energiahinnad ei mõjuta negatiivselt üksnes suuri energiatarbijaid, nagu Saksa alumiiniumitootja Trimet AG, kelle elektrikulud moodustavad rohkem kui 40% tootmiskuludest, vaid ka vähese energiakasutusega ettevõtjaid. Samuti on kõrged hinnad koormavad teistele ettevõtjatele, eelkõige neile, kes tegelevad ekspordiga. Ka lähituleviku väljavaated ei ole paremad: Euroopa energiahinnad on juba praegu ühed kõrgemad maailmas ning tõusutrend tõenäoliselt jätkub. Üks põhjus on selles, et Euroopa Liit on otsustanud oma energiasüsteemi vähese CO2-heitega ühiskonna loomise vajadustest lähtuvalt ümber kujundada. Selleks tuleks kõigepealt saavutada kolm 2020. aastaks kokkulepitud eesmärki ja seejärel jõuda 2050. aastaks seatud eesmärgini. Ümberkujundamine eeldab lähiaastatel hiigelsuuri investeeringuid.

Mujal maailmas, eelkõige USAs ja Kanadas, on energiahinnad seevastu enam-vähem stabiilsed. Tänu kildagaasi revolutsioonilisele kasutuselevõtule on hinnad seal eeldatavalt stabiilsed ka tulevikus. Tavapäratutest allikatest pärit gaasi avastamine ja laialdane kasutamine on oluliselt vähendanud USA sõltuvust impordist. Kuna kildagaas on muudest energiaallikatest odavam, alandab see esiteks energia ja eelkõige gaasi hinda ning samuti elektrihinda, sest elektrit toodetakse ka gaasielektrijaamades.

Mida tähendab see Euroopa tööstusele ja eelkõige neile ettevõtjatele, kes sõltuvad konkurentsivõimelise hinnaga energiast, et olla edukad maailmaturul? Kas valitseb oht, et terved tööstusharud, näiteks alumiiniumitootmine, mille käive oli 2009. aastal 31,4 miljardit eurot ja kus töötas 106 800 inimest, kolivad EList ära ja otsivad võimalusi mujal. Võib-olla ei toimu see nii suures ulatuses, kuid Euroopa majanduses juba praegu aset leidev deindustrialiseerimine võib hoogustuda. Aastatel 2000–2011 vähenes tööstuse osakaal Euroopa Liidu kogulisandväärtuses tasemeni ligikaudu 16% SKPst.

Esiteks vajame me Euroopas kaugelevaatavat tööstuspoliitikat. See poliitika ei pea mitte ainult kinnitama, et tugev tootmisbaas aitab olulisel määral kaasa Euroopa Liidu majanduskriisist väljatoomisele, vaid tunnistama ka tõsiasja, et tööstus aitab meie majandust piisavalt tugevdada, et tulla toime pidevalt kasvava konkurentsiga maailmaturul. Kuna tööstuse osakaal ELi kogulisandväärtuses väheneb, on poliitilise eesmärgi seadmine tööstuse valdkonnas igati põhjendatud. See oleks ühtlasi sümboolne akt suundumuse ümberpööramiseks. Euroopa Komisjon seadis oma hiljutises strateegiadokumendis eesmärgi anda vastupidine suund tööstuse rolli vähenemisele Euroopas, et tõsta selle praegune osakaal 16% SKPst 2020. aastaks 20% tasemele. Reindustrialiseerimine on pikka aega olnud tabu, sest valitsenud on mõtteviis, et majanduse peamine mootor on kaubandus ja teenused. Ometi pärineb 80% uuendustest tööstusest ja 75% ELi ekspordist moodustab kaup.

Teiseks tuleks tööstuspoliitikas arvesse võtta ka asjaolu, et energiahind on üks olulisemaid konkurentsitegureid ning et selle mõju on samaväärne töötajate oskuste, hea investeerimiskliima, innovatsiooni ja intellektuaalomandi õiguste kaitse ning tooraine hindade mõjuga. USA kildagaasi revolutsiooni ei ole Euroopas praegu võimalik korrata, kuid ometigi peaksime sellesse ressurssi avatult suhtuma. Konkurentsivõimelisemaid hindu aitaks saavutada ka see, kui muudaksime maagaasi tarnekanalid uute gaasitorude ja veeldatud maagaasi terminalide abil mitmekesisemaks.

Kolmandaks on vaja toimivat üleeuroopalist gaasi- ja elektritaristut, mille abil toota energiat kõige kulutõhusamates kohtades ning varustada tööstustarbijaid energiaga üle riigipiiride sõltumata nende asukohaliikmesriigist.