Vallavaene ärgu ikka kippugu tehast erastama

Imelik asi on Eesti erasta-tud ettevõtetega. Alles oli aeg, mil ettevõtted kuulusid riigile ja vähekenegi Milton Friedmanni lugenud inimesed õhkasid nende erastamise järele. Erastatud neist enamik nüüd on, kuid paljud on jäänud samasugusteks vaesteks sotsialismitontideks, nagu nad varemgi olid. Dvigatel, Marlekor, Flora, Baltika, Marat on ebaõnnestujate rea eredamad näited, riburada järgnevad väiksemad ettevõtted.

Iseloomulik on neile kahjum, erastamisega kaasa tulnud võlad, seisev tootmine ning krooniline vajadus riigi laenuraha järele. Mainor Trend ja Eesti tuleviku-uuringute instituut väidavad oma uurimustes, et kahjumis on umbes 35 protsenti ehk kolmandik erastatud ettevõtetest.

Õnneks pole kõigi erastatud ettevõtete puhul pilt samavõrd trööstitu. Kreenholm, Norma, Eesti Telefon, Rakvere lihatööstus, Kalev ning paljud teised on erastamisvalud edukalt üle elanud ning oma turupositsiooni kindlustanud nii Eestis kui piiri taga. Need ettevõtted uuendavad oma tootmist ja parandavad töötajaskonna kvaliteeti, palgates paremaid spetsialiste ja vallandades suurtele riigimanufaktuuridele sotsialismi pärandina osaks jäänud tuhandepealisi käsitööliste hulki. Edukust ei taga ettevõttele mitte erastaja prominentsus ja head sõprussuhted riigimeestega, vaid tema paks rahakott, millega peaks soovitavalt käima kaasas hulk hästifunktsioneerivat hallollust.

Erastajate rahatus on peapõhjus, miks paljud riigiettevõtted kohe pärast erastamist hauaplatsi järele lõhnama hakkavad. Eesti riik on võimaldanud erastajal tasuda poole ettevõtte maksumusest EVPdes, st paberite eest, millel tagatiseks õhk. Tulemuseks on tihti omanik, kellel puudub raha ettevõtte uuendamiseks ja kasumisse viimiseks. Kui raha pole, hakkab värske erastaja närviliselt visklema. Ta mangub valitsuselt laenu ja nõuab kaitsetolle.

Arusaamatuks jääb siinko-hal see, millele mõtlesid riigi otsuselangetajad, kui nad praktiliselt tasuta erastamisvõimaluse poolt hääletasid? Kas võis taolise otsustuse taga olla üksnes pime viha rahakate välisinvestorite vastu, kartus, et nad Eesti majanduse üle liiga suure võimu saavutavad? Või oli hoopis tegemist riigi sooviga suurettevõtete hädad enda kaelast kiiresti kellegi teise õlule veeretada?

Mõlemad motiivid viitavad otsustajate viletsale meeletervisele. Need Eesti endised riigiettevõtted, kes on saanud enda taha mõne korraliku välismaise investori, arenevad kiirelt. Lootus saada nn kerge erastamisega ettevõtluse muredest lahti on aga riigil täiesti luhtunud, sest erastajad on hakanud riigile nõudmisi esitama rohkem kui kunagi varem.

Sageli loobub saamatu erastaja üleüldse mingi rõhu panemisest tootmistegevusele ja püüab hoida ettevõtet üleval selle kinnisvara müügist ja rentimisest.

Erastatud ettevõtete olukord riigi abiga ei parane. See, et senine riigiettevõte muutub erastamise järel varjatud riigiettevõtteks, pole probleemi lahendus. Aitab pankrot või piisavalt rahaka ja teovõimsa uue omaniku leidmine. Muul juhul on ettevõte tarbetu.