27. juuni 1996 kell 22:00

Eesti arendab pinnast oma Sorose sünniks

Kas aga Eesti ettevõtjatel on mõttekas minna loogika toimimist kontrollima välisbörsidele? Esimese pääsukese tiitel on antud Helsingi börsile läinud Hansapangale. Sama tee on ette võtnud Eesti Ühispank, ent suure konservatiivsusega suhtusid väärtpaberituru spetsialistid uudisesse, mis teatas ASi Levicom soovist noteerida oma aktsiaid USA infotehnoloogiaettevõtete börsil Nasdaq.

ASi Levicom juhatuse esimees Tõnis Palts, kes rõhutab, et Nasdaqi börs on vaid üks kümnest võimalusest kapitali otsimiseks, lisab rahulolevalt: «Idee on praegu natuke liiga utoopiline, aga meil on olnud palju utoopilisi ettevõtmisi.»

Multimeediakompanii juhi sõnutsi on Nasdaqi börs Tallinna ja Helsingi börsi kõrval see, millega võiks tegeleda. Sõltuvalt sellest, kui palju telekommunikatsioonilitsentside konkursse Levicom võidab, läheb firmal projektide kapitaliseerimiseks täiendavalt vaja 20--40 miljonit dollarit. Paltsi hinnangul on 20 miljonit dollarit ka alumine piir, mida välisbörsilt on mõtet otsida.

Kui aga investeeringuteks vajalik summa saadakse strateegilistelt investoritelt, kelle arv Levicomi silmapiiril ulatub kümne ringi, või mõnelt pangalt, ei pea Palts aktsiate noteerimist vajalikuks mitte ühelgi börsil. Mees, keda pärast intervjuud ootab ees kohtumine Nomura panga esindajatega, teatab elutargalt: «Paljude viga on see, et liiga palju otsitakse raha, tegelikult peaks laskma rahal ennast üles otsida.»

Eesti Forekspanga juhatuse esimehe Ivar Luki sõnul ei ole Eestis praegu firmat, kes täna oleks võimeline välisbörsile minema ja kellel oleks isegi otstarbekas sellist eesmärki seada. Tema hinnangul võivad eelkõige sellisteks kujuneda veel erastamata infrastruktuuri ettevõtted -- Eesti Telecom, Tallinna sadam, Eesti Energia.

Lukk aga ei usu, et välisbörsil oleks suurem potentsiaal täiendava kapitali saamiseks. Pigem tuleb see kapital, kes on nõus võtma riski ja otsib kasvavaid turgusid, Eesti börsile. «Kui Nasdaqile on eksinud üks aktsia, on ta nagu vales kastmes,» märgib Lukk.

HF Arenduse ASi juhataja kohusetäitja Margus Uudami sõnul tasub välisbörsile pürgida vaid rahvusvahelise tuntuse saavutamiseks või konkreetse koostööpartneri leidmiseks, kindlasti mitte aktsiate likviidsuse parandamiseks. Uudam leiab, et näiteks Eesti Ühispangale, kel likviidsusega probleeme ei ole, tuleb Helsingi börsile minek kasuks, suurendades panga rahvusvahelist tuntust ning võites juurde noteerijaid. Hoiupanga finantsdivisjoni asedirektor Heino Viik peab otstarbekaks kõigepealt kodumaiste võimaluste ärakasutamist.

«Välisbörsile võib loomulikult minna, eriti kui on olemas lai välisinvestorite ring, kes mingil põhjusel leiavad, et kodubörsil on aktsiatega mugavam kaubelda,» ei pelga vastse väärtpaberibörsi tegevdirektor Helo Meigas konkurentsi.

Välisbörsile minek tähendaks aga ettevõttele mitmete miljonite suurusi väljaminekuid. Noteerimistasu kõrval on juriidiliste tööde tõttu eriti kulukas prospekti ettevalmistamine. «Jurist kontrollib iga lauset. Kui ettevõte ütleb, et mul on 40 raudteejaama ja tahab seda prospekti panna, siis küsib jurist, aga mille põhjal te seda ütlete. Kui direktor kostab, et käis ja luges eile üle, siis kirjutab jurist oma kontroll-lehele: hr direktor käis eile lugemas ja tal on 40 raudteejaama,» kirjeldab Meigas protsessi kulgu. Luki sõnutsi tuleb rahvusvahelisele investeerimispangale prospekti tegemise ja firma börsile tõukamise eest maksta miljoneid Eesti kroone.

Olulise aspektina, mis võib samuti välisbörsile minekul probleeme tekitada, rõhutavad Lukk ja Meigas erinevaid raamatupidamis-, järelevalve- ja informatsiooni avalikustamise nõudeid. Näiteks ühel saksa autofirmal, kes tahtis noteerida aktsiaid kas Nysel või Nasdaqil, läks aasta, et viia raamatupidamine vastavasse korda ja anda infot, mida börsid investorite kaitseks nõuavad.

Meigas ei usu, et kodubörsil aktsiaid noteerimata saaks välisbörsil kõrget hinda küsida: «Palju näiteks üks Eesti investor ostaks Kirgiisi ettevõtte aktsiaid?» Vaevalt, et välja antavad prospektid hajutaks investori kahtluse, kas tegemist pole mitte mõne papist ettevõttega.

Ka Eesti majandussüsteemi ja poliitilist keskkonda hindab välisinvestor lihtsalt raha äraandmise jaoks liiga ebastabiilseks. Kuna järelevalvet saab teha ikkagi seal, kus ettevõte asub, on paljudel välisbörsidel noteerimise eeltingimuseks see, et ettevõtte aktsiad oleks noteeritud kohalikul börsil. «Kui ettevõte tahab minna välisbörsile, küsitakse seal kohe, miks te kodubörsil pole, kas teil on mingi probleem, mida tahate varjata,» selgitab Meigas.

Lukk lisab, et kuna siinsete ettevõtete aktsiakapital on Eesti kroonides, siis juba see tingib vajaduse noteerida kohalikul börsil.

Ka on igas riigis börsi listingu nõuded ja normid vastavuses riigi majanduse suurusega.

Näiteks kui Eestis on 100 miljoni kroonine aktsiakapital normaalne suurus, mille järgi on võimelised kvalifitseeruma 20--25 ettevõtet, siis Ameerikas on need tasemed hoopis teised. «Minu kogemus Londoni investoritega suheldes on see, et investeerimisfondid näiteks, kes on potentsiaalsed aktsia ostjad, hindavad kõrgemalt oma kodumaal põhinimekirjas noteerimist kui kusagil X riigis kolmanda nimekirja peal olemist, selle usaldusväärsus ei ole nii suur.»

Tallinna väärtpaberibörsi nõuded on Meigase sõnutsi euroopalähedased, ranged ja samal ajal inimlikud: «Meil pole midagi häbeneda.» Börs on huvitatud, et järelturule tuleks uusi ettevõtteid. «Praegu on nii vähe väärtpabereid, millega kaubelda. Siis ongi nii, et üks päev on müügi, teine ostupäev. See on jabur,» kommenteerib Meigas, kelle sooviks on vaadata Läti ja Leedu poole, avastamaks seal huvitavaid ettevõtteid, keda Tallinna börsil noteerida.

Ka loodab Meigas, et ka Eesti kinnised ettevõtted hakkavad aru saama, et info avaldamine polegi nii õudne ning otsustavad turule tulla: «Börsile peavad tulema ka tööstusettevõtted, et meist ei jääks muljet kui pangabörsist.»

Farmaatsiatehase peadirektor Priit Kivi ei taha Tallinna väärtpaberibörsile mineku kohta midagi kindlat öelda: «Kindlasti ei juhtu see enne kui talve hakul.» ASi Klementi nõukogu esimees Ardo Kamratov ei ole nõus börsile minekut kommenteerima: «Pole selle peale mõelnud.»

Tallinna kaubamaja direktor Peeter Tohver, kellele on mitmeid pakkumisi tehtud Helsingi börsilt, leiab, et esimesed vitsad võiks kätte saada siinsamas kodus. «Mingi kõhutunne ütleb, et natuke vara on veel börsile minna,» märgib Tohver ja naljaga lisab, et ei tahaks enne börsile minna, kui aktsiad jälle tõusma hakkavad.

ASi Talinvest juhatuse esimehe Jaak Roosipuu sõnul kavatseb ka AS Kalev oma aktsiaid Tallinna börsil noteerida. Tallinna mööblimaja direktor Uno Kallas kinnitab, et niipea kui on selgunud 49% aktsiate omanik, tahavad nad börsile minna, selgitamaks ettevõtte aktsiate tegelikku väärtust. «Huvitav on näha, kuidas kujuneb Eestis kõige enam mööblit müüva firma aktsia hind,» tunnistab Kallas.

Luki sõnul on kindlast börsile tulekust juttu olnud 3 firmaga: Norma, Tallinna kaubamaja ja Saku õlletehasega. «Sealt edasi Levicom, miks mitte, kui nad on jõudnud niikaugele, et tahavad olla public company,» annab Lukk mõista, et on teisigi firmasid, kes sobiksid. Ennekõike on Tallinna börs infrastruktuuri ettevõtete ootel.

«Väidan kindlalt, et börsil noteeritud ettevõttel on oma toodangu ja teenuste müümisel selge eelis teiste ees,» kinnitab Eesti Forekspanga juhatuse esimees Ivar Lukk. Näiteks Kesk-Euroopa riikides, kus Soomest ei teata suurt midagi, on kõigile tuntud Ühendriikides emiteeritud Nokia telefonid.

Tavaks on, et noteerimisprospekti koostamiseks sõlmitakse leping mõne börsi liikmega. Hinnad ei ole veel välja kujunenud, kuna täna on börsil noteeritud ainult pangad, kes börsi liikmetena on prospekti ise teinud. AS Talinvest koostab prospekti Normale ning Talinvesti juhatuse esimehe Jaak Roosipuu hinnangul läheb prospekti koostamine firmadele maksma orienteeruvalt paarsada tuhat krooni. ASi Norma nõukogu esimehe Jüri Käo sõnul ei ole see probleem, oluline on, et firma aktsiate noteerimisega kaasneb välispartnerite usaldus.

«Pagan seda teab, võib-olla Helsingi börs ostab ta varsti ära, aga võib-olla läheb Eesti nii kuumaks äritegemise kohaks, kui meil muidugi väga järske muutusi ei tule, näiteks kaitsetolle, et Tallinna börsist saab Skandinaavia parim,» ennustab Peeter Tohver börsi tulevikku.

Börs on rahvuslik organisatsioon ja seda ei saa keegi ära osta, selgitab Lukk reegleid. Põhikirjas on punkt, et Tallinna väärtpaberibörsi aktsionärid saavad olla ainult Eesti residendid.

Praeguseks on Tallinna väärtpaberibörsi vastu huvi tundnud soomlased, lätlased ja leedukad. «Normaalset suhtumist ja toetust on palju,» kinnitab Lukk. Eesti rahareform on üldtuntud positiivne eksperiment, Eesti panganduse kohta öeldakse, et see on arenenud kui heades õpikutes ning nüüd vaadeldakse positiivse eelhäälestusega uut huvitavat nähtust -- Tallinna väärtpaberibörsi.

Hetkel kuum