Kinnisvara hinnatõus on töötanud laenukontori kasuks

See valdkond on reguleerimata. Oleme üle aasta koputanud erinevatele ustele ja meelde tuletanud, et see probleem tuleb lahendada. Oleme taotlenud rahandusministeeriumilt, et reglementeeritaks meie turuosa. Tõepoolest on firmad, kes võtavad kõrge intressiga raha sisse, läinud pankrotti. Tõsi, hiljem pole sugugi uuritud, mis selle rahaga tegelikult tehti.

Meie erineme sellistest firmadest oluliselt. Esiteks oleme kõige vanemad. Olime esimesed, kes võtsid raha sisse ja laenasime raha välja ainult kinnisvara tagatise eest.

Meie kasuks on töötanud ka aeg. Meie finantsskeemid ja tagatistega laenud on konkreetne äriidee, mis on väga hästi jälgitav. Meile on tagatis a priori. Meie kiirrealiseerimise väärtus on 50%. Oleme välja laenanud praeguse mahu juures 18--19 miljonit krooni. See tähendab, et tagatislikku katet on 35--36 miljonit krooni.

Põhimõtteliselt on igasugused asjad võimalikud, ka poliitiline seadusandlik kriis.

Meid peaks mingil määral puudutama krediidiasutuste seadus. Paraku on selles seaduses valdkond, mis puudutab finantseerimisasutusi, jäänud lahti kirjutamata. Tunneme, et kuulume just sellesse valdkonda. Me pole pank. Me pole ka pandimaja.

Õiguslikust vaakumist hoolimata oleme neli aastat tegutsenud, meie bilansimaht on juba piisavalt suur -- üle 25 miljoni krooni -- ja meil on 1300 klienti. Nii et meid keeldude ja käskudega enam nii väga reguleerida ei saa.

Nii pole õige öelda. Meie teenus tekkis seepärast, et selle järele oli nõudlus. Kui me oma teenusega alustasime, oli seadusandlus veel halvemini arenenud, kehtis vaid Eesti Panga seadus.

Meie käest võtavad laenu inimesed, kes ilmselt pangast laenu ei saa. Pankade laenutooted on suhteliselt hästi välja töötatud, see tähendab, et need on standardiseeritud. Meie võime kliendiga suhteliselt paindlikult suhelda, peale selle oleme pankadest kiiremad.

Ma olen alati sellele küsimusele vastanud, et meil pole litsentsi, aga mis litsents meil peab olema? On arvatud, et meil võiks olla pangalitsents. Aga miks, sest me ei võta avalikkuselt hoiuseid, meil pole deposiite. Me kaasame raha ainult läbi võlakirjade emissiooni ja laename raha välja.

Me ei ole juba ammu enam pandimaja. Tartus Rüütli tänaval asuv pandimaja vaevles 1992. aastal finantsraskustes. Nägime kompanjoni Vahur Volliga, et laenuvõtjaid oli küll ja küll ja ostsime pooled pandimaja aktsiad. Kulla vastu laenamisega tegelesime ehk pool aastat. Seejärel läksime kinnisvara tagatise peale. Nii et enamiku aja oleme tegelenud vaid kinnisvaralaenudega. Tegelikult lõppes tollel ajal pandimaja kui niisugune, aga nimi -- lombard -- jäi taagana külge.

Ma ei ütleks, et Mull oli mull. Mull oli omal ajal väga julge ettevõtmine. Oli kütusekriisi aeg. Sõlmisime kergeusklikult Eesti Kütuse tolleaegse peadirektori Riho Sillaga lepingu, millega ta kohustus meie tarnitava kauba -- 10 000 tonni masuuti -- suhteliselt madala hinna eest ära ostma. Kütuse hankisime tänu kolmanda kompanjoni Marek Kerna suhetele Leedust. Meid usaldati, suured kütusekogused saadeti Eesti suunas teele.

Kui kütus saabus, ütles Sild, et poisid, kütuse laadime maha, aga raha saate poole aasta pärast. Me ei saanud sellega leppida, meil olid kaelas hoopis teised maksetähtajad. Sisuliselt suruti meid nurka. Sild soovitas anda asja kohtusse. Seda tehes oleks asi meile kurvalt lõppenud, sest kauba all olid kinni suured summad.

Tänu Tartu linnavalitsuse rahandusosakonna juhataja Ilme-Tiiu Tinnile tulime puhtalt välja. Linn ostis kütuse väga odavalt ära. Esialgne äriidee läks loomulikult luhta, teenisime selle tehinguga vaid veidi üle 50 000 krooni.

Algkapitali on tegelikult tekitanud Liivimaa Lombard ise. Alustasime nullist, kolm meest pani igaüks välja 10 000 krooni. Laenasime raha sõpradelt ja tuttavatelt suhteliselt kõrgete protsentidega. Ühel hetkel hakkasime ka võõrastelt raha vastu võtma. Maksime neilegi kõrget intressi -- kuni 5% kuus. Kui arvestada, et 1993. aastal oli inflatsioon 90%, oli meie intress vaid 60%. See panigi asjad paika.

Tahame järjest enam suunduda Eestist väljapoole. Uurime praegu turgu nii Leedus kui Ukrainas. Lisaks laenuturule huvitab meid kinnisvaraturg. Muide, Riia tütarfirma kõrvale oleme moodustanud ka kinnisvarafirma.

See polnud uue turu vallutamine. See oli katsetus ettevõttega, mis toodab. Selle äärmiselt huvitava ja õpetliku projektiga tegelesime aasta. Kokkuvõttes oli see hea äriidee, sest müüsime need väljaanded kasumiga ASile Postimees.

Ra-Fond oli läbikukkumine, kuid ta kukkus läbi objektiivsetel põhjustel. Eesti turg on siiski liiga väike, ka teised investeerimisfirmad pole märkimisväärset edu saavutanud. Leian, et idee polnud vale, kuid idee peab olema oma ajas, seekord panime mööda. Me ei uskunud, et firmajuhid ei tea, miks on ettevõttel kasulik osaleda võlakirjaturul. Olen veendunud, et investeerimisfondi vajatakse õige varsti.

Tartu finantseerijad on lõpuks ometi hakanud poliitikalavale ronima. See on tervitatav, sest mees, kes finantseerib, sõltub vaid oma rahakoti paksusest või valijaist, mitte aga teistest ettevõtjatest selles mõttes, et finatseerijal on vähe eeldusi saada korrumpeerunuks. Meie firma pole veel nii suur, et oluliselt kaasa rääkida. Pealegi läheb praegu veel palju energiat oma firmade arenguks.