Kaubahall tõuseb jalule

Alguses oli olukord masendav. Polnud midagi müüa ja inimesed olid väga vaesed. Ka 1993. ja 1994. aasta polnud veel eriti head. Meie tippaeg oli 1995. aasta ja käesoleva aasta algus. Mäletatavasti toimus just siis kõige aktiivsemalt soomlaste viinaralli. Sellesse ajajärku langesid mitmed meie investeeringud -- ostsime seadmeid, arvutisüsteeme, sisustust. Pärast selle aasta märtsis jõustunud Soome alkoholi sissevedu piiravat määrust on meil kauplemine tunduvalt raskemaks läinud. Kaubahallis kaotasime aastakäibest umbes 50 miljonit krooni. Samuti olime sunnitud oma 180 töötajast koondama ligi 80.

Järveotsa poe käivet ja seal töötavaid inimesi soomlaste määrus oluliselt ei mõjutanud, sest seal käivad rohkem kohalikud elanikud.

Suvel halvas kaubahalli tööd ka see, et Aia tänav ehitustööde tõttu suletud oli.

Eelmisel aastal oli meie käive ligi 150 miljonit krooni. Sel aastal prognoosime seega umbes 100miljonilist käivet.

Jõuluajal loodame 30-protsendilist päevakäibe kasvu. Sel ajal suureneb müük eriti veidi kallimate toodete osas, sest ega inimene ju ei söö rohkem kui tavaliselt. Meile on parimad päevad kolm jõululaupäevaeelset päeva.

Sel suvel olime kindlas kahjumis, kuid aasta lõpuks jõuame nulli. Ilmselt oleks suvi olnud parem kui soomlaste seadusemuudatus poleks tulnud nii ootamatult. Lühiajalist kahjumit tekitas ka inimeste koondamine.

Nende mõju on väiksem, kui arvatakse. Stockmanni avamisega kaotasime küll veidi kliente ja käivet, kuid eks uues poes käiakse ju ikka rohkem.

Uute konkurentide tekkimine ja nende lähedus ei ole põhjuseks, miks me oma tegevust koondanud oleme.

Klientide hulk on vähenenud, osutus tulusamaks pooltühjalt seisvad pinnad välja rentida. Kuna langes töötajate hulk, vähenes ka kassade arv. Sealt saimegi pinda, mida on väga tulus välja rentida.

Eelmisel aastal töötas meil 16 kassat, praegu on üheksa kassat.

See äri oli kahjulik nii meile kui ka Fazerile. Rohkem oli see äriimago loomiseks.

Meie koostöö Fazeriga kestis kolm aastat ja mitte ükski aasta polnud see kasumis.

Saiaäri võttis päris palju pinda ja energiat. Kui aga üks saiake maksab paar krooni ja kui müüa päevas 1000 saiakest, siis paar tuhat krooni ei katnud kuidagimoodi tootmiskulusid, rääkimata kasumist.

Selle poe hiilgeajad olid 1993. aastal. Siis oli ta ilmselt kogu Tallinna parim pood, seal käidi päris kaugelt. Praegu on sarnaseid poode palju, kuid sellele vaatamata võib rahule jääda. Veidi takistab Järveotsa tööd Õismäe minituru tekkimine paar kuud tagasi. Meilt võttis see ära 10--15 protsenti käibest. Järveotsa aastakäive on 60--70 miljonit krooni.

Mind häirib väga, et turgudel ja kauplustel pole võrdseid võimalusi. On ju täiesti ilmne, et turgudel ei maksta müüdava pealt käibemaksu ja sotsiaalmakse. Ometigi müüakse seal täpselt samasugust kaupa kui poes.

Oleme investeerinud umbes 8 miljonit krooni. Suurem osa sellest rahast on läinud Viru keskusesse minikaubahallide ja kohviku ehitamisse.

Kaubahalli oleme investeerinud miljoni ja Järveotsa poodi 100 000 krooni.

Kindlasti osaleme konkursil, iseasi kas me selle võidame.

Loomulikult peaks majal olema peremees. Minu arvates ei saa peremeheks nimetada mingit riigiorganit, kes tegelikult hoone vastu huvi ei tunne. Ma ei näe põhjust, miks peaks see hoone kuuluma linnale. Linn saaks siit raha igal juhul -- maamaksu näol.

Maa õigusjärgsete omanikega ei tohiks enam pahandust tekkida, sest maaseadust on vahepeal mitu korda parandatud.

Kuni maja pole päris meie, ei kavatse me siin ka olulist remonti teha. Hind enampakkumisel tõuseb remondi võrra ja et seal edukalt osaleda, peame ka meie hinda tõstma. Seega maksame remondi kahekordselt kinni. Kui aga me konkurssi ei võida, lendab kogu raha vastu taevast.

Järveotsa poodi, mis kuulub samuti linnale, lähitulevikus maha ei müüda. Haabersti linnaosa valitsus on väga huvitatud, et meie seal rentnikena kaupleksime, sest kogu meilt saadav rent läheb Haaberstile, mitte riigile. Kui aga maja ära müüakse, läheb peaaegu kogu raha riigile.

Kaubahallis pole erinevalt enamikust suurtest poodidest turvaväravaid. Ma ei näe ka põhjust, miks peaks need siia muretsema.

Järveotsas on küll väravad olemas aga inimesed mõtlevad välja kõikvõimalikke nippe, et sealt läbi pääseda. Turvaväravate teine puudus on see, et nende kasutamine lisab iga toote hinnale umbes krooni. Kaubahallis püüame rohkem usaldada oma turvamehi.

Varastamine jaekaubanduses ei kao kunagi kuhugile. On täiesti normaalne, et 2--3 protsenti käibest läheb varaste arvele.

Meie müüjad on üldiselt igal pool väga hinnas. Meid on nimetatud isegi Eesti kaubanduse ülikooliks. Stockmanni osakonnajuhatajatest on minu andmetel pooled endised meie töötajad.

Uuel poel on lihtne pakkuda veidi kõrgemat palka. Samas ei pea ma põhjuseks ainult palgatingimusi, sest kaubandustöötajate palgad on kõikjal enam-vähem võrdsed. Pigem võiks öelda, et tõmbab uus ja huvitav.

Paar aastat tagasi oli tõesti nii, et poes rippusid soomekeelsed reklaamid ja tundus, et motoks on «kõik soomlaste heaks.» Tol ajal oli see meile väga tulus ja meelitas ülihästi soomlasi ostma. Inimene ostab ju ikka rohkem ja kallimat kaupa, kui seda tema emakeeles välja reklaamitakse. Soomes on analoogne olukord Lappeenrantaas. Seal on kõik sildid vene keeles ja müüjadki räägivad vene keeles. Ja see äriidee müüb väga hästi.

Praegu on kaubahall taas eestlaste ostukoht. Turistide ees pole enam vaja nii väga kummardada -- nad ostavad siit niigi.