Ülestöötatud metsamaterjali müügikorrast

Metsaseaduse § 18 ütleb: «Riigimetsast kasvava metsa ja metsamaterjali müügi hind, kord ja tingimused, samuti kasvava metsa tasuta andmise kord ja tingimused määratakse kindlaks vabariigi valitsuse kehtestatud korras. Vastavalt eeltoodule kinnitas valitsus 2. mail 1994 «Riigimetsast kasvava metsa müügi ja tasuta andmise korra», mis seadis metskondadele kohustuse lõppraied avalikel enampakkumistel kasvava metsana maha müüa.

Kasvava metsa müük oksjonitel tundus algul igati objektiivne ja tulus, lisaks praktiliselt riskivaba. Kahjuks osutus see illusiooniks. Kasvava metsa müük enampakkumistel ei andnud riigimetsa majandajale võimalust majandustegevust piisavalt planeerida, hinnad tegid suuri hüppeid, oksjonil osalejad hakkasid pakkumiste osas kokku leppima, osa oksjonitel pakutud lankidest jäi välja ostmata. Siseturul kadus stabiilsus ja riigimetsa majandaja kaugenes ühest olulisest kliendist -- puidutöötlejast.

Metsanduse arenguprogrammi käivitumise ja metsapoliitika väljatöötamisega tõusis päevakorda riigimetsade efektiivne majandamine ja kohaliku puidutööstuse olukorra parandamine. Nõupidamistel eri huvigruppidega leiti, et tööstuse toetamine ei saa toimuda odava puidu kaudu, vaid stabiilse ja vaba turumajanduse põhimõtetel funktsioneeriva majanduskeskkonna kaudu. Võimalust seda saavutada nähti riigimetsa majandaja aktiivsemas osalemises puiduturul, metsamaterjalide tootmises ja müügis. Tõdeti, et erinevate sortimentide müük riigimetsa majandaja poolt annab lõpptarbijale võimaluse riigimetsast osta just seda materjali, mida tootmises vaja. Selline müügikorraldus võimaldab vähendada ostja riski ja likviidsusprobleeme, mis seotud raielankide ülestöötamise ja puidu transpordiga. Eelnevast lähtuvalt hakati 1996. a suvel ette valmistama ülestöötatud metsamaterjali müügi korda, mis reglementeeriks täpselt metsamaterjalide müügi riigimetskondade poolt.

Mida uus müügikord endast kujutab? Tegemist on ilmselt ühe unikaalsema äritegevust reguleeriva seadusaktiga, mis ühelt poolt püüdleb avatud turumajanduse poole, kus peamiseks äritegemise viisiks on läbirääkimised ja kokkulepete sõlmimine osapoolte vahel, kuid teiselt poolt püüab müügiprotsessi võimalikult täpselt reguleerida. Efektiivne majandamine ja äri nõuab lisaks oskustele ja teadmisele elementaarset usaldust. Viimasest jääb Eesti ühiskonnas veel puudu. Alluvad ei usalda juhtkonda, müüja ostjat jne.

Põhjamaades vastavad õigusaktid praktiliselt puuduvad. Seaduse järgi on seal riigimetsa majandajal õigus oma äranägemise järgi müüki organiseerida ja tehinguid sõlmida. Riiki ei huvita süsteemisisene vastutuse-kohustuse mehhanism, vaid omandist saadav tulu ja riigimetsa majandaja ülesannete täitmine.

Müügikord (projekt) näeb ette, et Eestis asuva metsamaterjale töötleva tööstuse toorainega paremaks kindlustamiseks müüakse ülestöötatud metsamaterjali valdavalt pikaajaliste lepingutega. Müügimeetodid on avalik enampakkumine, vähempakkumine, kirjalik pakkumine ja eelläbirääkimistega müük. Viimane leiab ilmselt enim rakendamist, sest sellise müügiviisi puhul saavad ostja ja müüa kokku leppida sobivaimad makse- ja tarnetingimused.

Kuigi müügikord ütleb, et müügiobjektiks on sorteeritud metsamaterjal, hakkavad reaalsuses ostjatepoolsed pakkumised toimuma teatud sortimentide tarnelepingute saamiseks, st sortimentide ülestöötamine lõpp-, hooldus- valik- ja muudelt raietelt (mida võib teha metskond või milleks võib kasutada üksik- ja juriidilisest isikust ettevõtjaid) toimub tegelikult alles pärast müügilepingu sõlmimist. Erinevate pakkumiste hindamisel ja võrdlemisel lähtub müüja järgmistest kriteeriumitest: pakkuja osa puidu töötlemisel Eestis; pakutud ostuhind; nõudmised kvaliteedi osas; makse- ja tarnetingimused; pakutud lepingu maht ja kestvus. Nõudmised on ka riigimetsade klientidele: nende suhtes ei tohi olla algatatud pankrotimenetlust ja nad peavad olema täitnud eelnevad kohustused riigimetsa majandaja ees.

Riigimetsast ülestöötatud metsamaterjalide müüki hakkab lähitulevikus reguleerima rohkem kui kolmkümmend seadusepügalat. Vist natuke palju. Tahaks loota, et ühiskond saab oma hirmudest-kõhklustest üle ja riigi omand muutub turul võrdseks muude omandivormidega ning majandamise mängureeglid muutuvad ühtseks. Siis kaob vajadus selliste kordade järele, mille tegemisel usutakse, et seadusetekst lahendab kõik probleemid.