20. juuli 1997 kell 22:00

Üksikisiku tulu maksustamise võimalused

Eestis on välja käidud idee asendada praegune proportsionaalne üksikisiku tulumaks astmeliselt progresseeruvaga. Põhjusena tuuakse väide, et see võimaldaks tasandada erinevatest sissetulekutasemetest johtuvat varanduslikku ebavõrdsust.

Enamik riike on pidanud vajalikuks kehtestada progresseeruv maks. Nad väidavad, et see on tunduvalt parem vahend tulu jaotamiseks võrreldes kõikvõimalike muude sotsiaalabisüsteemidega.

Kui tulu ümberjaotamine rikastelt vaestele on asi, milleta tänapäeva ühiskond eksisteerida ei saa, peaks eelkõige kindlaks tegema, missugune oleks optimaalne meetod selleks ning kas oleks mõtet ohverdada meie praegu kehtivat maksusüsteemi.

Tulu ja omandi maksustamisel peetakse iseenesestmõistetavaks, et seda tuleb teha õiglaselt, kuid just õigluse kriteeriumid on olnud igipõliseks vaidlusobjektiks.

Seepärast on hakatud eristama vertikaalset õiglust (suurema sissetulekuga inimesi maksustada karmimalt) ja horisontaalset õiglust (erineva sissetulekuga inimesi maksustada sama proportsiooni alusel).

Progressiooni puudumist on võimalik kompenseerida, jättes mõningad madalama sissetulekutega inimeste tuluallikad maksustatava tulu hulgast välja, võimaldades maksusoodustust või -vabastust või erandjuhtudel lubada isikutel, kelle sissetulekud on volatiilsed (näiteks sõltuvad hooajatöödest), lükata maksukohustust ajas edasi.

Kõigi nende vahendite abil on võimalik tõsta maksu vertikaalset õiglust, kuid paraku kipuvad nad maksusüsteemi komplitseerima.

Osa majandusteadlasi ei pea progresseeruvaks maksu, millel määratud ainult maksuvaba miinimum, kuid puuduvad progressiooniastmed. Enamik on aga seisukohal, et Eesti praegune üksikisiku tulumaks pole proportsionaalne, vaid kaudselt progresseeruv, sest tulumaksuvabal miinimumil on üksikisikute tulu maksustamisel tulusid ümberjaotav mõju.

Seega tuleks võib-olla hoopis kaaluda juba olemasoleva kaudse progressiooni kasutamist vahendina, mille abil sotsiaalpoliitikat ellu viia. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega kaoksid mitmedki otseselt progresseeruva tulumaksuga kaasnevad negatiivsed jooned.

-lihtsus -- USAs 1995. aastal tehtud ettepaneku kohta asendada progresseeruv föderaalne tulumaks proportsionaalsega väideti, et mitmeköiteline IRC asenduks lühikese ja lihtsalt arusaadava seadusega -- miks peaksime meie võtma ette vastupidise käigu;

- neutraalsus ja efektiivsus -- maksude vähendamiseks tehtavad majandusliku põhjenduseta arveldused väheneksid, samas suureneks maksude laekumine;

- investeeringute ja säästmise soosimine -- suurema sissetulekuga inimesed, kellelt muidu oleks korjatud progressiooni tõttu rohkem makse, ei kuluta võrreldes madalama klassiga kogu oma sissetulekut;

- odavus -- nii maksumaksjatele kui ka riigile oleksid maksude haldamiskulud tunduvalt väiksemad.

- väidetavalt parim võimalik meetod tulu ümber jaotada;

- oma detailsuses parem maksunduse üksikküsimuste lahendamiseks.

Progresseeruva maksu miinused:

- premeerimise efekti kadu -- palgatõus ei anna soovitud tulemust töötaja premeerimisel, sest see võib minna uue progressiooniastme alla;

- väiksem paindlikkus -- progresseeruva maksu korral tuleks täpselt välja selgitada progressiooniastmed, mida peaks hakkama seoses inflatsiooni ja elukalliduse tõusuga pidevalt muutma;

- maksumaksjate « komandeerumine» -- Põhjamaade kogemuste põhjal hakkavad kõrgema progressiooniastme alusel maksvad jõukamad inimesed viibima välisriikides, seda eriti pikaajaliste komandeeringute raames, mistõttu riik kaotab nad residendist maksumaksjatena.

Tõenäoliselt oleks idee autoritel vajalik lisaks progresseeruvale üksikisiku tulumaksule kaaluda ka teisi võimalusi tulu ümber jaotada.

Nendeks kasutatakse näiteks negatiivset tulumaksu, miinimumpalka, maksubaasi vähendamist väiksemate sissetulekutega või sotsiaalsetesse riskirühma kuuluvate isikute puhul.

Hetkel kuum