24 juuli 1997

Kindlustus julgestab püstolist paremini

Et kindlustust vaja oleks, selles ei kahtle keegi. «Mehed vajaksid seda väga,» räägib riigi päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi. «Mees peab olema julge, kui ta läheb tulle. Mitte mõtlema, et mis minust saab.» Aga raha ei ole.

Tambi arvates võiks teha tähtajalise kindlustuse, mille puhul õnnetusjuhtumite puudumisel saaks raha tagasi. Riigi päästeameti eelarve- ja finantsosakonna juhataja Helle Aaslaid räägib, et selline asi pole võimalik. «Me ei kindlusta inimest, vaid ametikohta,» nendib ta. «Ja see peab olema pidevalt kindlustatud, ka inimeste vahetusel.»

Kuigi seadustes on ette nähtud päästeteenistuse töötajatele kohustuslik kindlustus, ei ole asutuste eelarvetes kindlustuseks vajalikke summasid. «Asjad on jäänud ainult taotlemiseks, sest eraldatud ei ole meile midagi,» ütleb Aaslaid. Umbes 2700 päästeameti operatiivtöötaja miinimumkindlustuseks kuluks tema rehkenduste kohaselt miljon krooni. «Seda siis, kui surma puhul kuuluks väljamaksmisele 50 000 krooni,» täpsustab Aaslaid.

Mõned kohalike päästeteenistuste juhid pole aga jätnud jonni ja raha saamiseks on leitud eri väljapääsuteid. «Kasutatakse igasuguseid trikke, isegi korjandust,» teab Tambi.

Järvamaa päästeameti 130 operatiivtöötajat on kindlustatud ASis Leks Kindlustus. Aastase lepingu maksumus oli 13 910 krooni -- 107 krooni mehe kohta. Kuigi summa polegi nii suur, oli selle kokkukraapimisega kõvasti tegu. «Põlvitasime omavalitsuste ees,» meenutab Järvamaa päästeameti direktor Helmut Näks.

«Pöördusime kirjaga omavalitsuste poole, et nad finantseeriks neid mehi, kes teevad tuletõrje- ja päästetöid nende regioonis,» selgitab ta. Suurim summa tuli maksta Paide linnal -- 3602 krooni. Imavere kui kõige väiksem vald pidi maksma 394 krooni. «Ja selle ümber keerles asi kaks kuud,» ohkab Näks.

Näks räägib, et kuna tuletõrje- ja päästeseadusega on tagatud toetus töötaja surma või invaliidistumise korral, siis soovisid nemad teha kindlustust, et töötaja saaks haigusraha ka sel juhul, kui invaliidistumist pole. Riiklikult tagatud hüvitisi kopeerida ei soovitud. Kuna kindlustusele polnud see kasulik, siis oldi sunnitud võtma enda peale ka invaliidsuse ja surmajuhtumi hüvitussummad.

«Aga selle, mida me väga tahtsime -- päevaraha ambulatoorsel kodusravimisel 35 krooni ja 20 haiglaravil olles -- saime kätte,» on Näksil põhjust rahuloluks.

Invaliidistumine ja surmajuhtumid on olemas ka teiste päästeametite lepingutes.

Läänemaa päästeteenistuse operatiivtöötajad on Polarises kindlustatud juba teist aastat. «Kuna mehed olid kindlustamata, siis tuli see raha lihtsalt eelarvest muude kulude alt võtta,» on direktor Aivar Naudil raha saamiseks kindel moodus.

Probleem pole nii terav kutseliste, vaid just vabatahtlike tuletõrjujate poole pealt, räägib Naudi. Nemad tulevad teistest valdkondadest ja neil pole ka seaduse kaitset. «Kui ta saab trauma ja jääb kodusele ravile, siis pole sellega rahul ei ta ise ega tema tööandja.»

Läänemaa päästeteenistuse 66 töötajat on kindlustatud tariifiga 360 krooni aastas. Haiglas veedetud päeva kompenseerib Polaris lepingu kohaselt 50 ja koduse ravi 30 krooniga. Nii surmajuhtumi kui ka invaliidistumise puhul kuulub väljamaksmisele 32 000 krooni.

Ligi 700 Tallinna vetelpäästjat, tuletõrjujat, kodanikukaitsjat ja parameedikut on kindlustatud ASA Kindlustuses. Lepingus on mitmed kindlustusliigid üheskoos: traumad, õnnetused, haigused, räägib Tallinna tuletõrje- ja päästeameti asedirektor Karli Sassi. Kuna peatselt on tulemas järgmise aastase lepingu vähempakkumise konkurss, siis ei taha Sassi summasid täpsustada. Äripäeva andmetel maksis praegune kindlustus umbes 140 krooni aastas inimese kohta.

Püstol vööl, seisab Aivar Nõva Viru hotelli ees ja kontrollib autosid. Nõval on arm lõual. Ükskord tuli tal teenistuskohustusi täites saadud vigastust nädalapäevad kodus ravida.

Politseinikuna ei tohi ta intervjuud anda, kuid eraisikuna ütleb, et julgust sisendab kindlustus rohkem kui püstol. Paraku on just 4744 riigi politseistruktuurides töötavat inimest kindlustamata.

Politseiameti pressiesindaja Ahto Jakson ütleb, et kindlustamiseks raha ei ole. «Politseiseadus ütleb, et politseiametnikud kuuluvad riigi poolt kohustuslikule kindlustusele isikukindlustuse alusel,» tsiteerib Jakson. Paraku pole valitsus vajalikku raha leidnud.

Kui ma Pärnus prefekt olin, siis käisid kindlustusfirmad pakkumas ja ma nüüd mälu järgi arvutan, et politseiametnike kindlustamiseks kuluks 10 kuni 30 miljonit aastas, räägib politseiameti direktori kohusetäitja Harry Tuul. Tema sõnul oli juttu vaid õnnetusjuhtumitest, sest ka politseiseadus näeb ette hüvitised surmajuhtumi ja invaliidistumise korral.

Kuulnud Järvamaa päästeameti lepingus olnud summadest, teeb Tuul kiired arvutused ja leiab, et sama tariifiga õnnestuks politseiametnikud kindlustada pea poole miljoni krooniga aastas. «Momendil mul seda tööplaanis polnud, aga nii väikesed summad intrigeerivad asja uurima,» märgib Tuul.

Kuigi Tallinna linn on oma päästeteenistujate kindlustamiseks vajaminevad summad leidnud, ei rõõmusta tuletõrjujad selle üle kuigivõrd. Lilleküla komando 4. vahtkonna ülem Jüri Rohtla nendib, et tema loodab enda kindlustuse peale rohkem.

Rohtla arvab, et isiklik kindlustus on olemas ligi pooltel meestest. Teised tuletõrjujad vaidlevad vastu, pooltel kindlalt pole. «Vaese inimese asi. Kel raha on, see kindlustab,» lausub tuletõrjuja Avo Napast.

Tuletõrje- ja päästeseaduses on olemas sotsiaaltagatised: teenistuja hukkumise korral saab perekond hüvitisena kadunu kümne aasta palga suuruse summa, teise ja esimese grupi invaliidsuse korral viie ja kolmanda grupi invaliidsuse korral ühe aasta palga suuruse summa. Riiklikult on kindlustatud ainult päästeameti eridemineerimisrühm. Näiteks maakondades töötavad eridemineerijad rühma ei kuulu ja riiklikult kindlustatud ei ole.

Helle Aaslaid arvab, et riigiametite töötajate kindlustamiseks oleks kõige õigem luua riiklik fond. «Kindlustusfirmad tegid pakkumisi, kui me seadust kujundasime, ja päris ilusaid, sest neile on need suured summad,» räägib Aaslaid. «Aga eelarve ei saa ju hakata kindlustusfirmasid finantseerima.» Kindlustusfirmade pakutud summasid Aaslaid ei täpsusta.

«Me ei kahtle üldse, et selline fond on vajalik,» räägib Regina Asumets siseministeeriumi pressiosakonnast. Tema sõnul on sellest juttu olnud juba väga ammu. «Aga fondi loomisest on veel vara rääkida.» Konkreetsetest sammudest saab hakata rääkima alles sügise alguses, täpsustab Asumets. Siis tulevad ettepanekud õigustalitustelt, kes hakkavad välja töötama põhimõtteid, edasi antakse põhimõtetele õiguslik hinnang ja siis arutavad peadirektorid ja nende nõunikud plaane kitsamas ringis.

Hetkel kuum