Kalle Klandorf -- kindlustuspetturite kimbutaja

Klandorf tunnistab, et Leksi sattus ta suuresti korvpalli kaudu. «Korvpalliliit nõuab, et meeskonnad oleksid kindlustatud. Täiesti juhuslikult kindlustasin oma meeskonna Leksis. Sealt tekkis lähedane koostöö -- meil juhtus traumasid, mitmed mängijad sattusid operatsioonilauale,» räägib Klandorf.

Ettepaneku kindlustusse tööle tulla tegi Klandorfile Leksi juhatuse esimees Raul Kastan.

«Lavastust ja kelmust on kindlustuses oi-oi kui palju,» sõnab Kastan. «Siin on vaja spetsialisti, kellel on kogemuslik haare. Nüüd, mil tahame Kahjukäsitluse ASi omanikeringi laiendada, vajasime selle etteotsa mitte lihtsalt spetsialisti, vaid juhtide juhti,» ei hoia ta Klandorfi kiitmisega sõnu kokku.

Kastani sõnul on Klandorfi varasem elukäik näidanud, et ta saab hakkama nii valitsusasutuse kui korvpallimeeskonna juhtimisega ja oskab kollektiivi kokku liita. «Ja muidugi üks asi, mis allub nüüd Kallele ja mille koha pealt on ta tubli, on varastatud autode kättesaamine ja muu selline,» lisab Kastan.

Leksi juhtkond on andnud Klandorfile kontori ülesehitamiseks vabad käed ja Haigru tänavas paikneva EKE-lt renditud hoone, milles varem tegutses Hiina saatkond.

«Eks iga juht koostab oma meeskonna mingil määral ise,» ütleb Kastan. «Teame, et andsime Kalle Klandorfi alluvusse väga head spetsialistid. Kas ta kõigiga saab koos töötada või mitte, on muidugi tema otsustada.»

Kastani sõnul on Klandorfi senine teenistuskäik küll kirju, kuid Leks Kindlustus julgeb seostada temaga siiski pikaajalisi plaane. «Inimene on end teostanud mitmel alal, nüüd saab ta võimaluse suureks erabisniseks,» märgib Kastan.

Klandorf jääb oma rollist firmas rääkides küllalt tagasihoidlikult. «Minu ülesanne on firma tööd sujuvamaks muuta,» lausub ta vaid. «Kui igal käsitlejal on 50--60 materjali korraga käes, siis võib juhtuda inimlikke unustamisi jms. Esmane ongi korrastada paberimajandust, et kliendid saaksid kiiremini teenindatud ja et firmas eneses oleks kõik korras.»

Klandorf rõhutab, et tema ise kahjusid käsitlema ei hakka, vaid piirdub üldjuhtimise ja nõustamisega. Tunnistab aga samas, et kes kord operatiivtööd teinud, ei saa sellest enam kunagi päriselt lahti.

Kalle Klandorf ei eita, et kindlustusse tööle minnes otsis ta rakendust nii oma oskustele kui oma käsutuses olevale informatsioonile. «Kui oled nii kaua operatiivtööd teinud, jookseb mingi informatsioon paratamatult kogu aeg kätte,» nendib ta.

«Tallinna linnas on nii palju tuttavaid ja inimesi, kellega ma võin paljudel teemadel vestelda. Kui oled eluaeg harjunud midagi analüüsima, siis analüüsid paratamatult iga tavalise jutuajamise ka läbi ja teed omad järeldused.»

Kahjukäsitlus on midagi sarnast sellele, mida elus teinud olen -- on vaja midagi uurida ja täpsustada, räägib Klandorf pikaajalisele operatiivtöö kogemusele toetudes.

Ta ei eita, et töötaks meeleldi jätkuvalt politseis. «Usun, et võiksin seal aidata päris palju,» kõneleb Klandorf. Aga eks poliitika ole poliitika ja selle tulemusel olen ma audis, viitab ta kahe aasta tagusele lindiskandaalile, mille tulemusel SIA osanikust Tallinna prefekt riigitöölt lahkuma sunniti.

Klandorf ütleb end hästi mõistvat, miks madalapalgalised politseinikud erafirmadesse kipuvad. Ka kahjukäsitluses on palgad mitu korda kõrgemad ja töötingimused ei kannata üldse võrdlust.

«Oma uue kontori sisustame tehnika viimase sõna järgi,» ütleb Klandorf. «Need ajad peavad mööda saama, kus ainsad töövahendid olid fotoaparaat ja mõõdulint.»

Klandorf rõhutab siiski, et ei hakka vanu tuttavaid politseist enda juurde üle meelitama, ehkki juurdluskogemus olevat üks paremaid eeldusi kahjukäsitluses tegutsemiseks.

«Varakahjudega tegeleb meil Jaan Aija, kes oli varem politsei ekspertiisibüroo juhataja asetäitja. Väga tugev spetsialist, 30aastase politseikogemusega,» kiidab Klandorf. «Häda on selles, et enamik inimesi tuleb tööle siiski tänavalt. Ma ei ütle seda sugugi halvas mõttes. Aga kui inimene on väga tugev autospetsialist, siis sellest alati ei piisa, mõnigi kord läheb vaja ka uurijapilku.»

Leksi juht Raul Kastan räägib enesekindlalt, et Kahjukäsitluse ASist peab saama tugev kahjukäsitlusfirma ja ei midagi enamat. Ta ei arvesta võimalusega, et Klandorfi käe all võiks sellest saada kuum detektiivibüroo, nagu oli kõmuline SIA. «Kui võtame kahjukäsitluse tõsiselt ette, siis pole aega detektiivindusega tegelda,» kinnitab Kastan.

Klandorf ise märgib, et «väga põhjalikuks» ei luba kahjukäsitlejatel minna seadustik. Kahjukäsitleja on täna siiski rohkem paberite vormistaja kui juurdleja, kelle volitused lõpevad sellega, et ta hindab õnnetuse olukorra ära ja annab materjalid kindlustusseltsi kahjukomisjoni, selgitab ta.

Samas lisab Klandorf, et kaks aastat tagasi valminud eradetektiiviseadus tuleks ükskord ometi vastu võtta. Välismaal on igal endast lugupidaval kindlustusseltsil väga head detektiivid ametis ja miks peaks see siis Eestis teisiti olema.

«Tundub, et seda seadust kardetakse,» nendib Klandorf. «Lindiskandaal oli muidugi halb reklaam detektiivindusele. Aga asju saab ju ka teistmoodi ajada. Ka politseil oleks kergem eradetektiivide tööd üle kontrollida kui ise materjalitulva uppuda.»

Klandorf on veendunud, et eradetektiiviseadus lubaks näiteks politsei ja kahjukäsitlejate tegevust niiviisi kooskõlastada, et kindlustuspetturite elu muutuks õige kibedaks. «Praegu on nii, et kui näeme pettust, anname materjalid politseisse ja ühtlasi pühime endalt igasuguse vastutuse asjade edasise käigu eest. Kliendile saame öelda, et meie ei saa enam midagi teha, nüüd otsustab politsei,» tõdeb ta.

Kindlustusseltside hinnangul on 10--15 protsenti kindlustusjuhtumitest seotud väiksema või suurema pettusega. «Ma ei ütle, et viin pettuste arvu miinimumini,» ütleb Klandorf. «Aga eks mul mingi kogemus ja pilk selles asjas kindlasti on.»