Telepanganduse finantsris on turvariskist suurem

Igapäevast pangaklienti huvitab, kui suur on telepanganduse risk, mida saab teha riski vähendamiseks ja kui hästi on kliendi vara sellise teenuse puhul kaitstud.

Esialgu on harilikud finantsriskid palju suuremad kui telepanganduse riskid. Kaotused rünnete tulemusena elektroonilistele pangasüsteemidele moodustavad vaid väikese osa summadest, mis kantakse maha igal aastal halbade laenudena, maksmata võlgadena ja nii edasi (Cryptography's Role in Securing the Information Society, National Academy Press, Washington D.C., 1996). See ei tähenda muidugi, et üksik kaotus ei või valus olla.

Sõlmides telepangalepingu, asutab klient sellega oma väikese pangakontori. Tema vara turvalisus kujuneb põhipanga ja kliendi panga kontorite koostöös, seega tuleb seda vaadata nende kahe osa koostöös.

Esimene osa -- suure panga turvalisuse hindamine -- ei ole tavaliselt kliendile jõukohane. See on keerukas ja mahukas töö, mida pole võimalik (ega otstarbekas) ise ette võtta.

Lisaks sätestavad Eesti Panga ja krediidiasutuste seadused, et pankade turvasüsteemid on pangasaladus, ning kehtestavad pankadele ja nende töötajatele karistused selliste saladuste avalikustamise puhul. Enamik Eesti panku teeb intensiivset tööd turvalisuse parendamise suunas. Kes julgeb sõita meie teedel, võiks julgeda kasutada ka meie telepanganduse teenuseid.

Turvariskid on tihti suuremad kliendi kontori poolel. Selle kontori turvalisust saab klient hinnata ja hallata. Küsige kõigepealt, kas on arusaadav kliendi ja panga vahelise vastutuse piir. Kaitske seda osa, mis jääb kliendi poolele. Rakendage halduslikke (nt turvapoliitika, vastutuse kehtestamine), füüsilisi (nt füüsiline pääsukontroll) ja loogilisi turvameetmeid (nt volituste piiramine ja kontroll). Teadvustage ülesanded, koolitage ennast ja oma töötajaid.

Eesti sellesse valdkonda puutuvad seadused on üsna ranged, kuid esialgu veel üldsõnalised. Andmekogude seadus sätestab arvutikelmuste eest maksimaalse karistusena vabadusekaotuse kuni kuue aastani. Mitmete teiste maade seadustik on mahukas ja detailne. Näiteks aeg-ajalt meie ajalehtedes populariseeritava telefonikõnede pealtkuulamise eest näevad USA seadused ette vanglakaristuse kuni viie aastani, kui see ei toonud kaasa olulist muud kahju.

Seadused seadusteks, kõike ei saa reguleerida. Üsna palju loeb ka suhtumine. Tavaliselt ei kiideta eriti neid, kes lõhuvad teekatet, reostavad parki või murravad sisse võõrasse korterisse. Infokeskkond on aga samuti elamiseks ja töötamiseks vajalik nagu sõidutee, park või korter.

Pole erilist põhjust vaimustuda ka nendest, kes lõhuvad seda keskkonda ja häirivad teiste elu, näiteks murdes sisse võõrastesse arvutitesse või kuulates pealt võõraid liine. Iseasi, et leides teelt ohtliku augu, on ilus teatada sellest teemeistrile või panna vajadusel üles hoiatusmärk.