Eestile tõuseb tulu arukatest struktuurimuutustest

Kaupo Kummile ei meeldi võrdlemisi levinud seisukoht vähem edukate maade ekspluateerimisest arenenud tööstusriikide poolt tänapäeva globaliseeruvas maailmas. Aga ta tunnistab oma artiklis ka ise, et vabu inimkäsi pakuvad piiramatult vähearenenud maad; defitsiitseimaks on osutunud maailmas kapital; nüüdisaegsete kallite masinate ja seadmete soetamine käib vaesemate maade firmadele üle jõu; ebavõrdsuse põhjus on hinnakujundus rahvusvahelistel turgudel, kus teadusmahukad tooted, nt arstimid, arvutite tarkvara, millesse on aastakümneiks mahutatud tohutud ressursid, hinnatakse kõrgemalt võrreldes töö- ja energiamahukate, loodusrikkustel põhinevate toodetega.

Mainitud asjaoludest tulenebki arenenud tööstusriikide kasu saamine vähemedukate riikide arvel, mida nimetatakse ka nende ekspluateerimiseks.

Kunagisele poliitökonoomia õppejõule võib muidugi tunduda imelik sellise vaatenurga mõningane erinevus ekspluateerimise käsitlusest Marxi ?Kapitalis?. Aga aeg ja probleem on teised. Pealegi on võimalik leida ka nende kahe käsitluse mõningaid kokkupuutepunkte:

- kapitalistil oli võimalik töölisi ekspluateerida seetõttu, et tal olid tootmisvahendid (kapital), töölistel need aga puudusid;

- arenenud tööstusriikidel on võimalik vähemedukaid maid ekspluateerida seetõttu, et neil on nüüdisaegsed tehnoloogiad, masinad, seadmed, kapital ja turusidemed, mis vaestel riikidel puuduvad.

Keegi ei sea USA teistest riikidest kiirema rikastumise oluliste põhjustena kahtluse alla Euroopast pikemat tööpäeva, töö kõrget intensiivsust jms. Aga need pole ainukesed põhjused. Kindlasti ei saa aga nõustuda Kummi väitega, et USAs on kõrge elatustaseme taganud ressursside efektiivsem ja tootlikum kasutamine. USA tarbib maailma ressurssidest oluliselt suurema osa, kui on tema osakaal tootmises.

Võib muidugi diskuteerida, kas rahvusvaheline kaubandus on ?nullsummamäng? või võidavad sellest siiski kõik. Tundub, et praegu võidavad arenenud tööstusriigid siiski oluliselt rohkem. Kõrgtehnoloogiliste, teadusmahukate, suure lisandväärtusega valdkondade pärast käib maailmas nii riikide kui majandusühenduste vahel halastamatu võitlus. Just nimelt spetsialiseerumine kasulikele tegevusaladele on kõrgelt arenenud tööstusriikide edu aluseks. Veel enam ? arenenud tööstusriigid püüavad tegelda üha enam arendustegevuse ja turundusega ning jätta tootmise vähemarenenud riikides paiknevate allhankijate hooleks. Lihtsaid kaupu (toitu, rõivaid jms) ostavad nad odavalt vähemedukatest maadest.

Riigid ja regioonid ei võida globaliseerumisest võrdselt. Eesti unistab ?kuldse miljardi? hulka jõudmisest ja muu maailma arvelt kasu lõikamisest. Me püüame muuta oma majanduse struktuuri suure lisandväärtusega kõrgtehnoloogiliste teadusmahukate allharude suunas. See annab häid tulemusi vähemalt seni, kuni püsib praegune maailmakord.

Autor: Kaarel Kilvits