Binokliga näeb rohkem

Binokli võib kaasa võtta ooperisaali, merereisile, sohu või golfiväljakule. Õige binokkel ei karda vett ega külma ilma, ei moonuta värve ega kujutist ning sellega näeb hästi ka vähese valgusega.

Loodusvaatleja Urmas Sellis ostis oma esimese binokli 70ndatel. Nime sellel riistapuul ei olnud, maksis see 52 rubla ning nägi välja nagu sõjaaegsed Saksa binoklid. Nende sugulane see ilmselt oligi, langes ju Jena tehaste sisustus pärast sõda venelaste kätte. Binokkel pidas ka kaua vastu, ehkki tegi läbi ränga kukkumise, ning oli tunduvalt parem kui hilisemad, 80ndatel tehtud binoklid. Hiljem, kui siinkandis hakkas rohkem liikuma ka mujal maailmas valmistatud toodangut, proovis Urmas Sellis Bushnellit, Soligori ja Pentaxit ning jäi lõpuks pidama Nikoni juurde.

Paljud linnuvaatlejad kasutavadki Nikoni, aga ka Zeissi ja Bushnelli ning Minoxi binokleid, liigub ka Eshenbachi ja Swarovskit, paljudel on alles veel vanad Vene päritolu binoklid. Loodushuvilised loevad oma raha hoolega, nende binoklite hind jääb 3000?5000 krooni kanti.

?Kallimate binoklite pilt on praktiliselt sama,? leiab Urmas Sellis. Küll aga kergitavad hinda mitmesugused lisafunktsioonid, näiteks võimalus läheda maa pealt putukat vaadelda, kujutise stabilisaator (kasulik auto- ja paadisõidul) ning kaugusemõõtja (oluline näiteks geodeetiliste tööde juures).

Kataloogibinokleid ei soovita ei müüjad ega kasutajad. ?Kui hakkasime odavaid binokleid müüma, ehmatasid linnuvaatlejad päris ära ? läätsede kokkujooks oli selline, et pikemalt vaadates tekitas peavalu,? räägib Aare Roosalu Maksifotost. Odavamate binoklitega võib talvel juhtuda isegi nii, et liikuvate osade vahel olev määre külmub kinni.

Lisaks halvale kokkujooksule võib kehvema kvaliteediga optika teha muidki trikke. Kuna valguskiir läbi läätse minnes paratamatult murdub, võivad näiteks värvid paigast minna või sirgjooned moonduda. Tavaline lääts kipub ka pildi servad häguseks jätma. Tüüpilised on ka mitmesugused lisaefektid, näiteks halo või komeeditaoline saba läätse servade suunas.

Kujutise moondumise vältimiseks kasutatakse Aare Roosalu sõnul asfäärilisi läätsi, mis murravad valgust nii, et kujutis on kogu pildivälja ulatuses terav. Eri lainepikkusega valguse õigeks murdumiseks kasutatakse vääristamist. Selleks aga, et valgus objektiivi klaasilt tagasi ei peegelduks, vaid peamiselt ikka binoklisse jõuaks, kasutatakse eraldi vääristamist. Valguskao vältimiseks võidakse binokli kest täita gaasiga. Sellisel juhul toimub ka binokli teravustamine selle korpuses, väljaspool liikuvaid osasid ei ole.

Urmas Sellis räägib, et binoklist ilmajäämiseks on peamiselt kaks võimalust: see kas kaob või varastatakse. Mehaanilisi vigastusi tuleb binokli puhul harva ette, ehkki võib muidugi lasta ka vihmal okulaaridesse sisse sadada. Paremate binoklite koostekvaliteet on selline, mis lubab seadeldisel üle elada ka mehaanilisi põrutusi. Võimalik on soetada endale ka niisugune binokkel, mis jääb veepinnale ujuma ? omadus, mis vägagi meeldib meresõitjatele.

Aare Roosalu sõnul ostavad binokleid põhiliselt loodushuvilised ? linnuvaatlejad kallimaid, looduskaitsealad lihtsalt häid. Oluline ostjaskond on näiteks Matsalu ümbruse turismitalud, mis laenutavad binokleid külastajatele linnuvaatluseks. Leica esindaja Toivo Martinsoni sõnul ostavad selle firma toodangut riigiasutused: sideamet, kaitsevägi ja veel mõned, peamiselt väga salajased teenistused. Erakasutajad pole kalleid binokleid veel avastanud, ehkki näiteks jahimehele oleks peaaegu öönägemisseadme omaduste ja kaugusmõõtjaga binokkel vägagi abiks. ?Paraku on nii, et käiakse ringi supervarustusega, hangitakse endale supersõidukid, ostetakse näiteks väga kallis jaht, aga binokkel on ikka Vene oma,? nendib Toivo Martinson.

Kui binoklit hoitakse käes, on selle optimaalne suurendus kuni 10 korda. Kui suurendus on juba rohkem kui kahekümnekordne, muutub käte värin liiga segavaks ja vaadeldava objekti ülesleidmine liiga keeruliseks. Turismiobjektide lähedusse paigutatakse küll ka suuri, statsionaarsel statiivil binokleid, kuid tavakasutajad hangivad endale pigem vaatetoru.

?Korraliku vaatetoruga võib kotka rõnga vastu päikest ära lugeda,? teab Urmas Sellis.