Vana ustav kummipaat

Võrreldes kaatrite või isegi tavaliste paatidega on kummipaadi hoidmine ja transport peaaegu olematu probleem. Õhust tühjaks lastuna võib seda säilitada kas või kuurinurgas, samas on mõnus, kui kokkupakitud kummipaat näiteks suvi läbi auto pagasnikust võtta. Ning kohtadesse, kuhu d?iibi ja paaditreileriga ilmumine üleriigilise protestikisa tekitaks, võib kummipaadi vedada kasvõi iseenda laiadel õlgadel.

Kummipaadi peamine ujuvmaterjal on õhk (linnalegendid räägivad küll ka kummipaadi täispumpamisest mootorsõiduki väljalasketorust, kuid asjatundjate tungiv soovitus on seda meetodit kodustes tingimustes mitte kasutada). Järelikult püsib kummipaat vastavalt füüsikaseadustele väga kindlalt vee peal, eriti juhul, kui õhk on juhuslike vigastuste puhuks üksteisest eraldatud sektsioonidesse jagatud. Kui suured raudlaevad peaksid põhja minema, usaldavad nende meeskonnad oma elu kõhklematult täispuhutavate paatide hoolde.

Hea ujuvus muudab kummipaadi paraku raskesti juhitavaks ? tuul ja hoovused pillutavad seda üsna omaenda suva järgi, samuti kipub paat liikuma mitte otse, vaid külgsuunas libisema. Kuid mootoriga kummipaat ? enamik kaasaegseid tootjaid varustab oma vähegi suuremad kummipaadid spetsiaalse kinnituskohaga mootori jaoks ning täispuhutava või vineerist kiiluga ? liigub vee peal üsna jõudsasti ning enam-vähem sinna, kuhu paadijuht soovib. Kummipaadile paigaldatava mootori võimsusega ei maksa siiski üle pingutada ? pole just meeldiv kogemus, kui paadipontoonid mootorit kanda ei jõua ehk siis võimas mootor mitte just väga jäigast materjalist ujuvvahendi keskelt kokku pressib... Muide, vastavalt laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusele nimetatakse 2,5 meetri pikkust paati, ka täispuhutavat, juba D-kategooria väikelaevaks ning see tuleb registreerida. Kui paadimootori võimsus on suurem kui 10 kW, peab sellega liiklemiseks taskus olema paadijuhi tunnistus.