Nüüd ma siis tean, mõtlesin, kui KIA Sorentoga proovisõidu olin lõpetanud. Tean mida? Tean, miks seda nii palju ostetakse.

Olles ikka veel skeptiline igasuguste Korea markide suhtes, olenemata sellest, et kõik viimased proovisõidud on olnud positiivse iseloomuga, läksin samasuguse suhtumisega ka Sorentole peale. Välimus on mulle alati meeldinud. Nüüd on nipet-näpet facelift kah tehtud.

Sorento on saanud sellise kergelt ülbe altkulmu olemisega pilgu. Proovisõidukil olid lisaks kõikvõimalikud välised vidinad ka küljes, mis lisas musklilisuse tunnet. Täiesti lihtsa, praktilise olemisega auto, mille kallal on väliselt raske nuriseda.

Sisu on samuti tehtud nii, et poleks suuresti vaja ta kallal nuriseda. Kõik on käe-jala juures, nagu peab. Armatuuris olevad näidikus on hästi loetavad. Nelikvedu saab sisse lülitada samasugusest nupust, nagu tulede puhul kasutatakse.

Tagaistujatele on jäetud samuti ruumi. Jalgaderuum on piisav isegi suuremates mõõtudes inimesele, kes ei pea pärast seda, kui seebi ja kingalusikaga jalad kahe istme vahele libistatud valukisa saatel pikemaid otsi läbima. Istmed pakuvad piisavalt külgtuge, et kurvides ei teki ka tunnet, nagu istuks pargipingil. Samuti on salong täis kõikvõimalikke panipaiku, kuhu on haugiajuga hõlbus omi asju kaotada. Armatuuris olevad materjalid on samuti ka pehme iseloomuga ja pole karta, et aasta paari jooksul tuleb tohutu krigina nagina ja neist tekkinud tõmbluste saatel Paldiski maanteel olevat asutust külastada. Samuti on suur pagasiruum, mille suurendamisel, istmete maha laskmisega, tekib ruum, kuhu võib KIA Picantoga sisse sõita. Tegelikult hea mõte, mehele Sorento ja naisele Picanto ja kuhu iganes arendatud kinnisvara juurde tuleb osta vaid üks autokoht, sest naine võib mehe maasturit garaažina kasutada. Hea sõna tahaks poetada ka stereo kohta, millega võis vabalt minna rullnokkade juurde parklasse ja ülbelt helitugevusnupule põhjagaasi anda.

Diiselmootor on Sorentol eeskujulik. Ökonoomne ja piisavalt jõuline, et sõitjad istmetesse lutsutada. Küll jääb taktist natuke maha automaatkäigukast. Vahepeal oli küll tunne, et seal sees on ikka väga laisk mehike, kes ei viitsi käike alla lülitada, vaid vaatab parem jalgpalli.

Roolile kuuletub Sorento samuti nagu politseikoer oma peremehe käsklustele. Etteheideteks ei näe siingi kohta.

Vedrustuse kohta on kahtepidi arvamusi. Ühtedele meeldib ja teistele mitte. Nimelt on Sorentol kergelt ameerikalikult pehme ja õõtsutav vedrustus. Osa tahab, et maastur oleks jäik, nii et sa ikka tead, mille eest eelmine hambaarsti arve oli, kuid mulle isiklikult mitte. Selline hajameelne õõtsutamine on mõnus, kuid kergelt uinutav. Mulle meeldib, kui kõik sisemised organid ka pärast autosõitu ikka veel endistel kohtadel on.