Pop oli vaimukas, värvikas, hoogne ja noortepärane. Kuraator Sirje Helme ütlebki, et näitusel on üleval eelkõige noorte mässajate tööd, nii hilisemast kui ka ülikooli ajast.
Eesti popkunst arenes küll suhteliselt kinnistes ja piiratud oludes, kuid kultuurivallas kergitasid raudset eesriiet infovoolud näiteks Tšehhist ja Soomest. 1960ndatel avati Eesti ja Soome vahel laevaliiklus ja põhjaeestlased said hakata vaatama Soome televisiooni. Kultuurivallas tehti üksjagu koostööd ka tarbekunsti- ja disaininäituste vallas.
Vaatamata sellele, et lääne eeskujusid teatud määral tunti, ei ole eesti popkunst copy-paste. Võeti üle popi kujundikeel ja ideoloogia, mis oli suunatud massikultuurile. Tulemuseks oli alltekstina jooksev vastasseis poliitilisele olukorrale ja teatud introvertsus erinevalt lääne, eriti USA popkunstnike karjuvast trendidramaatikast.
Lisaks Keskkülale, Toltsile ja Lapinile eksponeeritakse näitusel teiste hulgas veel ka Malle Leisi, Aili Vindi ja Toomas Vindi töid. Maali ja graafika vahele on pikitud Villu Jõgeva, Kaarel Kurismaa ja Kaljo Põllu valmisobjekte. Kokku on näitusel üle 150 teose.
Oma osa on ka ajakirjade ja plaadiümbriste kujundustel. Haruldusena on eksponeeritud röntgenkilele salvestatud heliplaat, mis näitab, et kui vahendeid polnud saada, siis tuli appi leidlikkus.
Toreda lisaefektina kuuleb näituse taustal mängimas "Optimistide" ansambli lugusid aastatest 1966-1968.
Autor: Ragne Nukk