Palgalangus, jutuks hea küll

Tänane Äripäev kirjutab, et viimastel aastatel ei ole suurel osal Eesti ametnikkonnast palgad siiski tuntavalt langenud. Jah, sõnades ja isegi paberil on kokkuhoidu küll näidatud, kuid tegelik elu on siiski midagi muud.

Artiklist selgub, et riigisektoris langes mullu keskmine arvestatud palk võrreldes 2008. aastaga 5,7%, kuid 58 avalik-õigusliku juriidilise isiku ja sihtasutuse palgakulud vähenesid keskmiselt vaid kaks protsenti!

Äripäeva arvates on kahetsusväärne, et ametnikkond on taas kord meile näidanud, kuidas sõna ja tegu päris elus omavahel kuidagi kokku ei klapi. Tegelikult ju ei peaks nii olema, et sõnades räägime kokkuhoiust, kuid tegelikus elus käitume teisiti. Käi mu sõnade, mitte mu tegude järgi? Jah, kuid selline topeltmoraal ei ole aktsepteeritav. Sest muidu jõuame ühel hetkel teistegi tabudeni, näiteks, sina ei tohi mitte riigi tagant varastada, sina ei tohi mitte oma sõbrale/sugulasele hanget kätte mängida, sina ei tohi mitte altkäemaksu võtta.

Et jutuks hea küll, kuid tegelikult, noh natukene ja mingile objektiivsele põhjendusele viidates ikka tohib?

Kuigi inimeste lahterdamine on juba ammu moest väljas, leiame, et see on praegu õigustatud. Äripäeva arvates jagunevad eestimaalased kahte leeri - need, kes seavad riigi pikaajalised eesmärgid ja ühiskonna heaolu enese huvidest ettepoole (või vähemalt võrdseks), ja need, kelle arvates on ühiskond neile võlgu. See teine grupp ei tohiks meie meelest riigiasjades kaasa lüüa.

On selge, et topeltmoraal ja riiklik laristamine ajavad vere keema. Ka meil. Seepärast tõmmakem nüüd hinge, lugegem mõttes kümneni ja… Ei! Kurat! See on ju meie raha! See on meie, palgatöötajate töö ja meie, ettevõtjate tegevuse tulemusel tekkinud raha, seda on piiratud hulk ja seda tuleks austada. Kui kogu riigis on palgalangus, omamoodi ühiskondlik kokkulepe, siis selles peaks osalema ka ametnikud!

Enamikes eraettevõtetest on siiski viimastel aastatel palku kärpinud (Äripäeva töötajatel nt 10%, ilma ühegi erandita) ning seejuures pole lugenud, kas töötajal on lapsed, laenud või töötu abikaasa. Ei, kärbiti kõigil. Ja surusidki lihtsad inimesed hambad risti, loobusid mõneks ajaks mõnest maiuspalast, kontserdist või reisist, ning asusid majandust (ja riiki) taas jalule aitama. Lootes, et me kõigi elu läheb sellest ohvrist paremaks. Miks riigisektor oma panust anda ei või?

Huvitaval kombel räägivad eilsed uudised, et ka marurahulikud põhjanaabrid on võimuladviku palganumbrite peale keema läinud. Nii on Soome parlamendiliikmete eelseisev 6000kroonine palgatõus marru ajanud Facebooki-seltskonna, kes ähvardab rahvaesindajaid üldstreigiga. Streik algab 15. oktoobril, kui seda ideed toetab 100 000 inimest, ja kestab seni, kuni palkade kergitamisest loobutakse. Eile varahommikuste andmete järgi oli kavandatavale tööseisakule poolehoidu väljendanud juba 30 000 inimest.

Autor: ÄP