Kolbakov: keegi ei käskinud mul teha lolle otsuseid

„Kõigest ma rääkida ei saa, sest mind seovad konfidentsiaalsuslepingud,“ jäi Kolbakov veidi saladuslikuks ja lisas, et ta on juba kuus aastat andnud nõu maailma väga suurtele firmadele, kes on tegevad USA või Euroopa börsidel. Eestis ta enda sõnul ärilises mõttes ei tegele mitte millegagi.

Täna 8 aastat tagasi kuulutas Põlva maakohus välja Vambola Kolbakovi kui eraisiku pankroti. Mõned kuud hiljem ehk 31. jaanuaril 2003 pankrotistus bioplastitehase käivitamiseks loodud OÜ Estbiotech Holding, kus Kolbakovile kuulus suurosalus. Mõne kuu pärast ehk 13. mail 2003. aastal pankrotistus Kolbakovi rajatud rapsitehase ASi Werol Tehased alusepanija Lõunatööstuse AS, mille põhiaktsionär ta oli.

Järgneb intervjuu Vambola Kolbakoviga.

Avalikkus pole teist pärast pankrotisadu midagi kuulnud. Millega tegelete?

Tegelen jätkuvalt südamelähedase alaga ehk keemiaga, kuid tegu ei ole enam bioplastiga, vaid uute suundadega – piimhappest saab teha hoopis teisi produkte ka. Tegu on C3 keemiaga ehk kolme süsinikuaatomiga keemiaga. Sinna alla kuuluvad teatud baasiseloomuga produktid nagu näiteks propüleenoksiid, propüleenglükool, akrüülhape jt. Ma teen koostööd sellel teemal mainekate kontsernide.

Kõigepealt on vaja teoreetiliselt selgitada, millega tegeled. Eksperimendibaas on oluline ja eksperimendibaas saab baseeruda ainult teoreetilistele rehkendustele ning ettenägemisvõimele. Trendi ette nägemise võimele. Tegelikult on see kõik ju ka otsapidi majandusprobleem, sest toornafta hind on viimase viie aasta jooksul tõusnud ligi kaks korda. Lootust on, et kolme-nelja aasta pärast jõuab piimhappel põhinev uus toode turule.

Piimahappel põhineva suurejoonelise bioplastitehase rajamine Eestis läks lörri ja vähemalt ühes leheloos (Äripäev, 5.05.2003) olete põhjendanud seda kahtlusega, et küllap jäite kellelegi pinnuks silma sellega, et vale mees ajab õiget asja. Kas olete siiani solvunud?

Mille peale solvunud?! Inimesed teevad ikka vigu ja vigades saab süüdistada vaid iseennast ning mitte kedagi teist. Ega keegi ei käskinud ju teha lollusi.

Lollusi!

Näiteks võtsin liiga suuri riske. Oleksin võinud tegutseda märgatavalt tagasihoidlikumalt.

Samas mitmed teie algatatud projektid – farmaatsiatööstus Nycomed Sefa ja rapsiõlitehas Werol Tehas – tegutsevad ju jätkuvalt edukalt.

Tegutsevad küll. Aga minu enda võetud riskid mitmes projektis ei olnud kaalutletud. Oleksin võinud käitud natuke rahulikumalt. Ja mõned otsused olid täiesti valed.

Olen tagantjärele jõudnud arusaamisele, et bisness on nagu pokkerimäng – võidab see, kes viimasena laua taha jääb, mitte see, kes kõige kõvemini karjub.

Pokkeris blufitakse ja võita võib see, kelle närvid peavad vastu ja kes viimasena lauda jääb. Kas ka äris?

Loomulikult. Mida suuremad firmad, seda enam. Meie inimesed arvavad, et maailma mastaabis suurtes firmade toimub väga aus mäng ja vaid meie ärimehed on kaabakad. Need arvajad eksivad rängalt.

Kas te ise mängite pokkerit?

Ei mängi. Võibolla see pokkeri kujund pole päris õige, aga läbirääkimistel paljuski käitutakse nii. Mujal maailmas peavad läbirääkimisi koolitatud inimesed. Nad teevad psühholoogilist survet vastasele, et ta annaks sulle paremad võimalused.

Kõik läbirääkimised algavad pihta sellest, et sa pakud oma vastaspartnerile kõige kehvema variandi mis üldse olla saab. Ja siis sa vaatad, kuidas ta reageerib. Katsud niiöelda teisel pool läbirääkimiste lauda oleva inimese kõhulihaste tugevust. Kui ta tõmbab küüru ja ütleb, et sinu pakutu hakkab enam-vähem sobima, siis sa oled võitnud. Kui ta aga ütleb, et teate, poisid, selle variandiga võite, pehmelt öeldes, teatud kohta pühkida, siis läheb lahti teine raund ja lauale tuleb käia järgmine variant.