Arvamus: aeg on küps jama lõpetamiseks ja e-riigikoguks

Olen ajakirjanik olnud juba kaheksa aastat, kuid nägin selle kolmapäeva õhtul riigikogus alanud riigieelarve lugemist esimese sarnase sündmusena elus. Üldse olin riigikogu istungitesaali rõdul teist korda ja tean, et rahvaasemikud istuvad suures saalis, mis meenutab ülikooli auditoorimit. Väliselt on ilmselt vahe vaid mööbli hinnas ja tehnikaga varustatuses.

Erinevalt ülikooliauditooriumitest on siin kõik tipptasemel. Ei mingit märki rahapuudusest. Maksumaksja raha puudusest, kuid erinevalt ülikooliauditooriumitest on saal ettekannete ajal tühi.

Keskerakondlased räägivad, mida nad võimuerakondade koostatud riigieelarvest arvavad. Ja ega nad oma arvamusega kitsid pole. Üles loetletakse vähimadki puudused, paljud neist korduvalt.

Küsimus on aga selles, kellele nad seda tsirkust teevad?!! Riigikogu otseülekande jälgijaile, tavakodanikele? Kuulamas pole valitsuse liikmeid ega nende erakonnakaaslasi, kuid ka valdav osa keskerakondlastest endist on kuhugi plehku pannud.

Nägin oma silmaga, kuidas kuidas Eesti esinduskogule peetavat kõnet kuulas vaid kolm poliitikut. Üsna igav sõnavõtt oli, aga ikkagi. Tekkis küsimus, kus olid ülejäänud 97 kõrgepalgalist ja kõikvõimalike kompensatsioonidega õnnistatud meest ja naist, keda tavaline inimene tavatseb rahva eliidiks pidada?

Tõsi, pärast tilkus rahvateenreid ükshaaval juurde, aga nad voorisid saalis edasi-tagasi, lobisesid omavahel muudel teemadel, vahtisid aegajalt rõdul istuvat ajakirjanikku kui ilmaimet ja keegi tukkus.

Mida tahtsid riigikogulased üksteisele, oma poliitilistele vastastele ja rahvale oma matsliku käitumisega öelda? Kas nad väljendasid sellega oma vaimset taset, üleolekut ja piiramatut võimu, kui istungi ajaks massiliselt saalist lahkusid? Või edasi-tagasi jalutasid ning külaliste silme all muid asju ajasid? Või tukkusid?

Viimane häiris ehk kõige vähem. Tukkumajäämine on inimlik, eriti kui riigieelarve istung algas alles pärast keskpäeva ja kestab 24 tundi jutti. See tähendab, et tööpäeva pikkuseks kujuneb veelgi rohkem tunde. Ilmselt tunduvalt rohkem, kui seaduses lubatud.

Jah, Keskerakond ei mõtle ilmselt, et rikub 127 muudatusettepaneku hääletamisele 10minutilisi vaheaegu võttes rahva usaldust, aga ka rahvasaadikute närve ja tervist. Kas see on Keskerakonna kättemaks selle eest, et neid ei kuulatud? Või on see lihtsalt kius, nagu Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) leiab?

Ja üldse, mis kasu rahvas poliitikute omavahelisest viisakusetusest ja kiusu ajamisest saab? Võib-olla loodab Keskerakond, et maratonistung väsitab nõrgemad ja nad lähevad enne riigieelarve aruteluga poole peale jõudmist koju tuttu. Või et keegi viiakse minestuse, infarkti või mõne muu äkilise terviserikkega haiglasse.

Huvitav, kas see on ka Keskerakonna valijate soov, et niigi väikese rahvaarvuga riigis igal aastal mõni valdavalt riigi kulul haritud ja muidu intelligentne kodanik tipppoliitikast jalad ees lahkuks?

Sama võivad muidugi loota ka parempoolsed erakonnad. Võib muidugi väita, et kuni ükski poliitik tööülesandeid täites surnud pole, ei olegi probleemi. See on aga nõme ja vastik!

Miks ma majandusajakirjanikuna seda kõike üldse jahun? Lihtsalt, see jama tuleks ära lõpetada ja kiiremas korras!

Eesti on e-riik ja saame veebi kaudu valimistel oma hääle anda. Eesti tipp-poliitikud on selle eest igal pool maailmas kiita saanud. Riigieelarvet ja muid eelnõusid hääletades näitavad nad aga ise üles täielikku tagurlikkust. Miks me ei võiks siis teha samamoodi seadusemuudatusi hääletades? Rahvasaadikud on ju ometi nii arukad, et suudavad arvutit, internetti ja ID-kaarti kasutada?

Kui keegi tahab riigieelarve muudatusettepanekuid hääletada öösel, saab ta seda vabalt oma kodust teha ja põhimõtteliselt täpselt samamoodi kui riigikogu saalist. Ning kui keegi rahvasaadikutest on võimeline oma töö ära tegema enne kella kuut õhtul ja tahab öösel normaalse inimese kombel magada, oleks see samuti võimalik.

Rahvas saaks sellest päris palju kasu. Mitme külje pealt. Kui anda hääletamiseks pikem periood kui üks minut ja kindel tähtaeg, võetaks otsuste kujundamisel arvesse praegusest suurema hulga valijate huvisid. Riigikogu kütmise, turvamise ja muude kommunaalhüvedega varustamise võiks ümber lülitada säästurežiimile. Suured küttekulud ja maksukoormus ongi praegu lihtkodanike peamine mure, nagu Keskerakond korduvalt rõhutas.

Milleks siis vaevata rahvast riigikogu saali soojendamisega, kui rahvasaadikud passivad nagunii kuskil nurga taga ning tegelevad seal kurat teab millega? Sellest hetkest, kui rahvasaadik hääletab kodus, pole samas ka piinlikku momenti, et keegi näeks pealt, kuidas ta oma tööd teeb, kuid tulemus oleks sellegi poolest kontrollitav ja aktsepteeritud.

Riigikogu kontekstis on varem räägitud sellestki, et fraktsioonid hääletavad nii, nagu pealik käsib ning vähesed tulevad välja oma algatusega. See polegi paha, kui absoluutselt üksmeelelt ning väheselt initsiatiivilt saaks samuti maksumaksja raha kokku hoida.

Näiteks, et erakonna nimel hääletab vaid pealik ja tema häälel on just niipalju kaalu, kui riigikogusse pääsenud parteijüngrite arv annab. Nii leiaks ühtlasi veenva põhjenduse satelliitide palgakärpeks ning esinduskulude ja kompensatsioonide tühistamiseks.

Säästetud raha saaks toetustena maksta neile, kes seda tõesti vajavad. Nii et see IRLi väide, nagu sotsiaal- ja põllumajandustoetusteks pole raha, ei vasta tegelikult tõele.

On küll, vaja ainult riigikogu ning seda teenindava riigiaparaadi ülalpidamisest natuke näpistada ja selge mõistusega ümber jagada. Säästetud raha arvelt saaks toetuste alternatiivina vähendada ka makse, mis aitaks rahval ja ettevõtjail paremini oma asjadega toime tulla.