8 lähiajaloo kõige hullemat majanduslikku seisukohta

Käesoleva kirjutise "süüdlane" on arstijärjekord. Kõrvalistujad ajasid absurdijuttu Eesti majandusest ja poliitikute seisukohtadest. Mind hakkas kummitama küsimus - kuidas siis tegelikult asi on? Nii võtsingi paberi ja panin kirja viie minutiga meelde tulnud suurimad fopaad, millega Eesti juhtfiguurid on maha saanud. Ja suurimad valestimõistmised, kus on fopaaks peetud õigeid asju. Sain kokku mõlemaid üle 30… Esitan siinkohal väikese kokkuvõtte - suuremad apsud. Valik on tehtud nii, et 1) need ei saanud olla sõnakomistused, vaid need, kus ütleja(d) seda ka mõtles(id), ja 2) nende käsitluses oleks õpetlik iva.

1. "Riigikogu peab kindlasti ratifitseerima Eesti-Poola vabakaubandusleppe. Siis saame tollivabalt kartulit, sibulat ja õunu, mis Eestis ei kasva," välisminister Toomas-Hendrik Ilves riigikogus esinedes.

No comments.

2. "Ärme usu neid, kes täna kriisi ja krahhi kuulutavad. Nad liialdavad ja eksivad, eksitavad ja hirmutavad…. Eesti liigub tempokalt edasi.…kiiremini kui Euroopa keskmiselt," president Toomas Hendrik Ilvese uusaastakõne ööl vastu 2008. aastat.

Tegelikult oli kriis juba alanud 2007. aasta neljandas kvartalis, teda mitte näha sel momendil oli kanapimedus. 2008. aastal ei olnud Eesti kasvutempo mitte 5-6 protsenti, nagu lubas president, vaid miinus 5,1 protsenti, ELi keskmine aga +0,5. Presidendilt tulnud hilisem vabandus oli muidugi tore, aga ei teinud ütlust olematuks.

3. "Eestis pole majanduskriisi ega tule. Ei usu? No kus ta on, kui mul just äsja õnnestus müüa oma ettevõte hästi kallilt," lõik presidendi majandusnõuandja, Kaubandus-Tööstuskoja esimehe ja suurärimehe Toomas Lumani esinemisest juulis 2008 kriisi ärahoidmisele pühendatud seminaril Kuressaares.

Kõigepealt, majandus on piiratud ressurssidest võimalikult suure kasulikkuse loomise protsess. Lumani tehing küll kasulikkust inimkonnale juurde ei loonud (tema võit oli kellegi teise kaotus, kasulikkust ei lisandunud). Sellised spekulatiivsed tehingud kuuluvad varimajanduse, mitte majanduse hulka, ka koguprodukti arvestusse ei lähe sellised tehingud sisse.

Avaldatud seisukoht lähtub merkantilistlikust maailmavaatest - aga see oli valitsev ca 300 aastat tagasi...

Majanduskriis oli selle seminari ajal juba kohal. Eesti SKP vähenes võrreldes eelmise aasta kolmanda kvartaliga 4,5 protsenti.

4. Res Publica 2003. aasta valimisplatvorm. Liitkem kokku, mida läheks maksma seal kirjapandu elluviimine - tulemuseks on absurdselt suur arv. Selle elluviimiseks oleks tulnud kõigil aastatel suurendada riigieelarvet 8-9 korda… teiste sõnadega, eelarvesse oleks tulnud igal aastal võtta vähemalt kaks korda rohkem raha, kui oli (on) Eesti SKP kokku!

5. Reformierakonna valimisloosung - Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Siin on kaks suurt viga. Kõigepealt ei teata, mis on rikkus. Jätame kõrvale moraalse, vaimse jne rikkuse; vaatleme vaid materiaalset, seda enam, et just seda peeti loosungi püstitamisel silmas. Rikkus on kõik see, mis mul on: maja, auto, aktsiad, riided, raamatud, maakodu, televiisor, arvuti jne, jne. Selles arvestuses on Euroopa edetabelis 5. kohal olev Taani meist ees umbes 6-7 korda. Seega peaks igal aastal suutma iga inimene ja iga firma juurde soetada 30 protsenti sellest, mis tal on. Ehk kui minu varandus (maja, auto, riided, mööbel, arvuti jne, jne) on 3 miljonit, siis esimesel aastal peaks lisanduma sellele ca miljon, järgmisel juba 1,2 miljonit, edasi 1,5 miljonit jne kasvavalt igal aastal. Kui firma väärtus on 90 miljonit, peaks sellele lisanduma üle 30 miljoni aastas…+30% igal aastal kõigile inimestele ja firmadele; aga ka kõikidele MTÜdele ning riigi ja munitsipaalasutustele. See aga on võimatu.

Seda loosungit tõlgendati nii, et aastane SKP peaks kasvama nii palju, et 15 aastaga ulatuks see inimese kohta Taani tasemele, kuid ka see on võimatu. Kui võtta Taani aastaseks SKP juurdekasvuks 1% (viimase 15 aasta keskmine on Taanis olnud isegi suurem!), siis tuleks meil saavutada pärast majanduslangust aastaseks kasvuks igal aastal nüüd juba üle 10 protsendi. Sellega pole aga viimasel ajal hakkama saanud ükski Euroopa riik.

6. "Kui see on kriis, mis Eestis praegu toimub, siis selles ma tahaksin elada," Ansipi kurikuulus ütlus.

Kui SKP langus üle 20 protsendi ja pea 20 protsendini ulatuv tööpuudus ei ole majanduskriis, mis see siis on?

7. "Mina ei ole selle valitsuse peaminister, milline makse tõstab." Taas Ansip. Ometi on suurendatud kolme aastaga korduvalt aktsiise, tõstetud käibemaks 18%-lt 20%-le (soodusmäär 5-lt 9-le), suurendatud töötuskindlustusmakseid ning kärbitud tulumaksusoodustusi. Teisele poolele jääb vaid tulumaksu määra 1protsendine alandamine. Ja see pole maksutõus?

Oleme tegelikult praegu Eestis olukorras, kus olgu peaministri nimi Jüri, Juhan või Ivan, igal juhul tuleb meil veel makse tõsta. Ebameeldiv, aga sundkäik. Miks siis selline praalimine?

8. Toiduainetele tuleb kehtestada käibemaksu soodusmäär, siis alanevad nende hinnad samas (20% - 9% = 11%) ulatuses ja tarbija võidab. Mitme erakonna poolt (eri variantides) riigikogus korduvalt pakutud seaduseelnõu.

Tegelikult võidab müüja. Kui käibemaks alaneb 20-lt 9-le protsendile, siis müüja ei alanda hindu. Toiduainete nõudlus on alaelastne, st hinna alanedes ei hakata neid kuigi palju rohkem ostma (palju sa rohkem ikka sööd). Seetõttu pole müüjal mõtet hinda oluliselt alandada. Ta jätab hinna samaks või peaaegu samaks, maksab riigieelarvesse vähem makse ja pistab täiendava kasumi oma tasku. Käibemaksu alandamisel saab tarbija olulist võitu siis, kui alandada seda lõviosal kaupadest.

Kokkuvõttes, see kirjatükk andis mulle tänuväärt õppematerjali õppetöös kasutamiseks.

Autor: Olev Raju