Elektritootmine Eestis vajab vilgast suunamuutust

Olukord, kus põlevkivist toodetud elekter on kindlaim tagatis, et igal eestimaalasel lamp laes põleb ning kuu lõpus saabuv elektriarve ei võta rahakotist viimast, on muutumas. CO2-kvootide hinna ning kasvavate keskkonnatasude lisandumine teeb põlevkivielektri järjest kallimaks.

Avatud elektriturul konkureerib see tuulest, veest, biomassist, gaasist või uraanist toodetud elektriga, mille keskkonna- ja kliimamõjud ning seeläbi ka tootmishind on madalamad. Kui siiani on Eesti olnud riik, kus lisaks riigi oma tarbimisvajaduse rahuldamisele on olnud ka elektri ekspordi osakaal üks suuremaid Euroopa Liidus, siis edaspidi võib elekter meieni jõuda näiteks hoopis Norrast, Rootsist või Soomest.

Keskkonnamuutus. Eesti elektritootmist mõjutav keskkond on oluliselt muutunud. Eesti elektritootmise arengukava valmis 2008. aastal ja mitte ükski selles kirjeldatud stsenaarium ei arvesta praegust tegelikkust, ka mitte süsinikukaubanduse uusi reegleid ega elektrituru täielikku avamist 2013. aastal. Arengukavas on seatud prioriteediks, et Eestis paiknevad tootjad peaksid tagama eelkõige Eesti elektritarbijate vajaduse katmise.

Selline rõhuasetus ignoreerib asjaolu, et keskkonda kaitsvaid reegleid järgides peaks Euroopa Liidu avatud elektriturg looma olukorra, kus elektrit on kõige tulusam toota vähem keskkonda koormavatest allikatest. Elektrijaama puhul, kus tootmishind on keskmisest kõrgem, on oht, et seni kuni turul ületab pakkumine nõudlust, võib jaam jääda seisma.

Lisaks ei saa riik avatud elektriturul sundida Eesti tarbijat ostma keskkonda saastavat ning kallinevat põlevkivielektrit, nagu ei saa ka siinsetel tootjatel takistada elektri müümist teistesse turupiirkonna riikidesse.

Suunamuutus. Seega, kui riigil on soov, et Eestis toodetakse tulevikus niisama palju elektrit kui praegu, on mõistlik rahaliselt toetada sellist tootmist, mille toodangu müügiks on võimalikult lai turg ning mis on kasumlik. Valitsus tegi aasta tagasi otsuse rajada uus põlevkivielektrijaam ning see tulenes vananenud eeldustel põhinevast arengukavast. Elektrijaama rajamine on väga kallis, makstes üle 600 miljoni euro.

Selle kasumlikkus sõltub tugevalt Euroopa Liidu CO2-kvoodi hinna tõmbetuultest. Kui Euroopa Komisjon jääb kindlaks eesmärgile minna 2050. aastaks üle peaaegu süsinikuvabale elektritootmisele, võivad sel eesmärgil rakendatavad meetmed muuta kvoodi senisest oluliselt kallimaks.

Energia sõltuvussuhted. Eesti energiajulgeolek ei tähenda tootmise sõltumatust naaberriikidest. Valitsus põhjendas oma otsust toetada uue põlevkivielektrijaama rajamist vajadusega tagada Eesti energiajulgeolek ning mõistlik elektrihind. Otsus põhines eeldusel, et julgeolek tähendab sõltumatust ning see on tagatud juhul, kui Eestis toodetakse niisama palju elektrit, kui tarbitakse.

Juba eespool kirjeldatud põhjustel pole see eeldus enam adekvaatne. Euroopa Liidu avatud elektriturul on oluline märksõna hoopis varustuskindlus ning see tagatakse kogu Balti ja Põhjamaade turupiirkonnas asuvate tootmisüksuste ja piisavate elektriühenduste abil. Eestis toodetud elekter on kogu turupiirkonna käsutuses ning meil on ka õigus kasutada kogu turupiirkonnas toodetavat elektrit.

Samal ajal jääme endiselt seotuks ka Venemaaga. Meie elektrisüsteemi stabiilsus sõltub endiselt Venemaast, Lätist, Leedust ja Valgevenest, kuna asume ühises sageduse hoidmise alas ning siin ei ole enne 2025. aastat muudatusi ette näha.

Aeg sunnib takka. Arvestades muudatusteks vajaminevat aega ning investeeringute kallidust, peab riik energiamajandust kavandama mitukümmend aastat ette. Juba praegu on teada, et hiljemalt 2023. aastas suletakse ligi pool praegusest põlevkivielektri tootmisest. Ilma väga suurte investeeringuteta ning riigi toeta pole ette näha, et taastuvenergia selle tühimiku täidaks. Juhul kui CO2-kvoodi hind kasvab, ei pruugi ka allesjäänud põlevkivielektri tootmisüksuste käigushoidmine enam kasumlik olla.

Seega, kas oleme valmis selleks, et kümne aasta pärast toodetakse Eestis oluliselt vähem elektrit, kui siin tarbitakse?