11. oktoober 2012 kell 21:00

Saadikupuutumatus peab tagama võrdse kohtlemise

Kalle Palling on riigikogu liige. Teda kahtlustatakse muu hulgas pistise võtmises. Ma ei ole kuulnud, et ühel kenal hommikul oleks politseitöötajad tema uksele koputatud ja viisaka vaoshoitusega tema elamise läbi sobranud.

Kalev Lillo on samuti riigikogu liige. Teda kahtlustatakse erakonnale läbipaistmatu pärit­oluga raha vahendamises. Ka tema kodu on läbiotsimise ebamugavusest säästetud.

Mõlema riigikogu liikme kahtlustused kõlavad kaunis tõsiselt, aga ma usun, et läbiotsimisi ei korraldatud, kuna kõnealuses menetluses otsustasid prokuratuur ja politsei, et seda pole lisatõendite kogumiseks vaja, see poleks põhjendatud. Kuid on ju veel üks võimalus. Ehk otsustati läbiotsimisi mitte korraldada, sest tegemist on riigikogu liikmetega, keda kaitseb muu hulgas ka saadikupuutumatus?

Opositsiooniga karmimalt. Priit Toobal on samuti riigikogu liige. Teda kahtlustakse teise inimese kirjade varastamisele kaasa aitamises ja raamatupidamisdokumentide võltsimises. Et süüdistus küpsem oleks, otsiti läbi tema kodu. Samasse kirjavarguse juhtumisse segatud Lauri Laasi kodust otsiti samuti lisatõendeid.

Tegelikult on see, mis nüüd Laasi-Toobali puhul tänu õiguskantsleri tähelepanekutele välja tuli, päris piinlik – eriti prokuratuuri poolt vaadatuna. Lisaks sellele, et ei suudetud käituda kooskõlas kehtivate seadustega, võib märgata ka erinevat lähenemist saadikutele, kes poliitilisel maastikul kuuluvad vastasleeri. Halb vaadata, et just opositsiooni kuuluvad riigikogu liikmed on need, kelle puhul on endale julgelt rohkem lubatud.

Tulemus loeb. Siin ei saa lähtuda sellest, et kahtlustuse kaalukategooriad on sedavõrd erinevad. Ei saa ka öelda, et nende kriminaalasjadega tegelesid nii eri inimesed prokuratuuris kui ka eri politseiasutused, kes tõlgendasid seadust isemoodi. Loeb tulemus. Ja sõltumata isiklikust suhtumisest nimetatud poliitikutesse, nende käitumisele hinnangu andmisest moraalses plaanis, loeb siin kõrgem põhimõte: võrdne kohtlemine ja võrdsus seaduse ees.

Põhimõtteliselt võiks ju nii ka olla, et mingit saadikupuutumatust ei kehtiks. Oleks ehk täiesti talutav, kui riigikogu liige, keda kahtlustatakse pistise võtmises, erakonnale sala-annetajate raha vahendamises, kellegi kirjavahetuse pihtapanemises, raamatupidamisdokumentide võltsimises või jumal teab milles veel, vastutaks samamoodi oma tegude eest, nagu iga teine inimene seda niigi teeb. Aga kas need näited ei tõesta just seda, et võrdse kohtlemise tagamiseks on meil saadikupuutumatust väga vaja?

Hetkel kuum