Poliitikute kilekotid ei jää tööta

Sotsioloog Andrus Saare arvates on rahastamisskandaal ühiskonda raputanud ning inimesed on muutunud oma õiguste eest seismisel aktiivsemaks. Kuid erakondade varjatud rahastamist see ei lõpetanud.

“Päris kindlasti ei ole kilekotid tööta jäänud. Olles ise nii mõnegi ettevõtjaga rääkinud, siis osa ettevõtjaid tõepoolest ei tahagi avalikult annetusi teha,” lausus Saar. “Kardetakse oma maine pärast, kui nad toetavad üht või teist ideoloogilist platvormi. See sõnum teeb minu meelest eriti nukraks,” lausus ta.

Küsimus on Saare sõnul selles, et ükskõik milliseid reegleid me ka välja ei mõtleks, alati jääb võimalus erakondi rahastada mingeid kõrvalteid pidi.  Selle vastu aitaks avalikkuse üha tugevnev surve, et läbipaistvus poliitikas muutuks järjest suuremaks. Saar peabki praegust Eesti poliitilist kultuuri üsna vildakaks, seal kehtivad endiselt JOKK-skeemid ja valitseb arusaam, et kui sind pole tabatud, siis sa pole ka varas.

“Paljud asjad tiksuvad selles suunas, ühiskonnas ka laiemalt, et igal juhul on parem oma suu pidada. See on päevselge,” märkis Saar küsimuse peale, kas kriminaalasja lõpetamise otsusel võib olla mõju, et edaspidi ei too enam keegi parteide hämaraid asju avalikkuse ette.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liige Kaarel Tarand märkis samuti, et Eesti avaliku võimu organitele, eeskätt  valitsusele ja parlamendile, on alati kõige suuremaid raskusi valmistanud eneseregulatsioon  –  seadused ja reeglid, mille järgi parteid ise peavad talitama. “20 aastat kestnud kollektiivset rumalust kahtlustada oleks imelik, kuna kõigis muudes eluvaldkondades suudetakse kollektiivselt päris nutikaid reegleid kehtestada,” rääkis Tarand. “Kui aga aastast aastasse kehtestatakse iseendale mingeid imelikke reegleid, siis see ei ole juhuslik, vaid sihilik piiride ähmastamine selleks, et sogases vees endale mugavamalt asju seada. Praegu me saime sellele lihtsalt järjekordse kinnituse.”

Vaja selgemaid reegleid. Tarand lisas, et sellises situatsioonis ollakse erakondade rahastamise järelevalve komisjonis pidevalt, et paistab, nagu mõni asi oleks vale või  ebaeetiline, aga lahenduseks ühtegi reeglit ei ole. “Haldusorgan, täpselt samamoodi nagu prokuratuur, saab toetuda ainult sellele, mis on seadustes kirjas. Nii et ainus lootus ongi nüüd selles, et nende reeglite täpsustamine ja täiendamine praegu käib parlamendis.”

Saare arvates on samas märgata ka positiivset: inimesed on muutunud oma õiguste eest seismisel aktiivsemaks. Näidatakse avalikult välja, et eksisteerivad ka teistsugused arvamused.

“Tekkinud on teatud initsiatiivgrupid, kes on näiteks ESMi küsimuses nõudnud rahvahääletust. Või meenutame kas või ACTA küsimust,” rääkis ta.

Saar kiitis ajakirjandust, kes võttis Reformierakonna rahastamisskandaalis selge positsiooni, mida juhtub suhteliselt harva. “Ajakirjandus tegi väga suurt tööd, et midagi muutuks. Aga minu arvates ei tohiks see lugu lõppeda nüüd sellega, et prokuratuur esitas oma pressiteate ja rahvas elab ennast veebikülgede kommentaarides välja,” lisas ta.

Saare hinnangul peaks prokuratuuri esindaja kindlasti näiteks televisioonis asuma väitlusse teistsuguste arvamuste esindajatega. “Eesti ühiskonnas on üksjagu inimesi, kes arvavad, et see asi on poliitiliselt kallutatud. Sedalaadi arutelud koos põhjenduste, seisukohtadega – see oleks päris puhastav samm ühiskonnale,” märkis Saar.

Avalikus diskussioonis võiks prokuratuur ka teatud uurimismaterjale avalikustada, et olla elanikkonna jaoks veenev, siis oleks ka selgem, kuivõrd põhjendatud oli üks või teine otsus, lisas ta.

Ka Tarand märkis, et avalik tähelepanu on sundinud parlamenti ja erakondi oma reegleid jälle korrigeerima. “Kui kaugele sellega jõutakse ja kui kvaliteetselt, sõltub avalikkuse, sealhulgas ajakirjanduse, tähelepanust. Et uued reeglid ei oleks jälle sellised, et määrdunud asjad sealt sujuvalt läbi lähevad.”

Ginter: Prokuratuuri maine kannatab. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Ginter leidis, et prokuratuuri sõltumatuse imago sai kannatada, kuna justiitsminister ei astunud tagasi.

“Avalikult jäi hästi palju küsimusi üles. Praegu on see kahju tehtud ja tuleb loota, et avaliku arvamuse usk prokuratuuri sõltumatusesse õnnestub kunagi taastada,” ütles Ginter.

Ginter lisas, et kriminaalasju, kus tõendeid koguda ei õnnestu, tuleb ikka ette. “Maailm pole täiuslik, et saaks kõik kuriteod avastada.”

Aga samas ei ole tema hinnangul hea hoiak, et kui tõenditeks on vaid tunnistajate ütlused, polegi võimalik süüdimõistvat otsust teha.

Õiglusteadlase hinnangul saanuks prokuratuur toekamaid tõendeid, kui oleks kasutanud ettevaatavaid võtteid, näiteks pealtkuulamist. Teisalt oli menetluse pikkus tavapärane, ehkki erakonna peakontori läbiotsimine oleks pidanud tulema vahetult pärast kahtlustuse ilmnemist, kuid erakonna ruumid otsiti läbi kaks päeva pärast Silver Meikari avaldust Postimehes.

Kohtuotsus kaitseb ajakirjandusvabadust

Reformierakonna ja Äripäeva kohtuvaidluses eile langetatud otsus aitab Äripäeva hinnangul kaitsta ajakirjandusvabadust. Kohtuvaidlus puudutas artikleid, mis paljastasid Reformierakonna koostöö OÜga Fidenter, kelle omanikuks oli Šveitsi privaatpanga klient ja kellega koostööd erakond varjas.Kohtuotsuse kohaselt peab Äripäev lükkama ümber kokku kolm väidet, millest kahe vastu Äripäev kohtus ei vaielnud. “Kui tõmmata paralleel jalgpalliga, siis lõppes esimeses astmes kohtuvaidlus 3 : 1 Äripäeva kasuks,” ütles Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi. “Meie jaoks on otsuses kõige olulisem see, et kohtuniku hinnangul käitusid Äripäeva ajakirjanikud heauskselt, professionaalselt ja ajakirjanduseetikat järgides ning me suutsime tõendada, et Reformierakond üritas oma koostööd Äripäeva eest varjata,” ütles Hundimägi.Äripäeva artiklites olnud eksimuste tekkimisele aitas Reformierakond kaasa info varjamisega, lisas Hundimägi. “Kui Reformierakond oleks vastanud Äripäeva küsimustele, siis oleks olnud võimalik ka hagis vaidlustatud eksimusi vältida,” märkis ta.Hundimägi sõnul ei saa seetõttu artiklis sisaldunud lausete täpsustamist ehk hagi osalist rahuldamist nimetada Äripäeva kaotuseks. Toimetus on otsusega rahul, sest kohus jõudis järeldusele, et kui ajakirjanik avaldab olulise informatsiooni ebapiisavate tõendite alusel, siis saab sõnavabaduse kaitse aspektist määravaks heauskne tegutsemine. Hundimägi ütles, et kohtuniku selline järeldus aitab Eestis kaitsta sõnavabadust ja juba ­ainuüksi selle pärast tasus Reformierakonnaga kohtus vaielda.See tähendab, et kui näiteks ajakirjanik kirjutab erakondade varjatud rahastamisest, siis valdab ta võrreldes poliitikutega vähem infot. Sõnavabadusele on ohtlik, kui ajakirjanik eksimuse ja hilisema karistuse hirmus loobub tekkinud kahtluste avalikustamisest seetõttu, et poliitikud jätavad küsimustele vastamata. Eilsest otsusest järeldub, et ajakirjanik peab kogutud info avalikustama ka siis, kui teine pool ei ole nõus infot jagama. Ja kui hiljem selgub, et avaldatud info oli mingis osas ebatäpne, siis tuleb avaldada täpsustus, selgitas Hundimägi.“Professionaalse ajakirjanduse osaks on oma eksimuste tunnistamine ja seda oli Äripäev valmis tegema vabatahtlikult. Professionaalse poliitika osaks peaks olema avatus ja läbipaistvus. Otsusega tuvastas kohus, et valitsuspartei on üritanud oma vastustega ajakirjandust eksitada ning hagi esitamisega suukorvistada professionaalset ja heauskselt tegutsevat ajakirjandust. Selline stiil kordub kahjuks ka teistes Reformierakonnaga seonduvates meediavaidlustes,” ütles Äripäeva kohtus esindanud Raidla Lejins & Norcousi vandeadvokaat Ants Nõmper.

Fidenteri omanik jäigi saladuseks

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp ütles, et Reformierakonna rahastamisskandaalis oli tähelepanu all ka partei propagandaväljaannete kirjastamisega tegelenud OÜ Fidenter, kuid firma omanik, kes peitis end Šveitsi privaatpanga konto taga, jäigi ebaselgeks.“Me tegime teatud toiminguid selle kontrollimiseks, kuid Šveitsi järelepärimise tegemiseks polnud meil alust,” ütles Sepp. Tema sõnul jäi Šveitsi konto omanik ebaselgeks. “Meil polnud eelandmeid, et kirjutada ­õigusabi taotlus ja tugineda väitele, et siin on tegemist rahapesuga. Kui oleks mingisuguseid täiendavaid andmeid, võiks tekkida täiendav põhjus, kuid paraku selle menetluse käigus ei õnnestunud tõendeid koguda,” lisas ta.

 

Silvergate’i kronoloogia

22. mai Silver Meikar avaldab Postimehes arvamusloo, kus ta tunnistab, et annetas 2009. ja 2010. aastal Reformierakonnale kokku 115 000 krooni, mille päritolu ta ei tea. “Selle raha andis mulle ümbrikus Kalev Lillo, kes tollal töötas Reformierakonna kontoris juhtival kohal. Enne annetamist helistas mulle peasekretär Kristen Michal ja küsis, kas olen nõus erakonda toetama. /.../ Sain teada, et ega see tegelikult mulle mingeid kulusid kaasa ei toogi. Mulle antakse sulas kontole kandmiseks nii suur summa, mis kahtlasena ei näiks,” kirjeldab ta.Artikli ilmumise päeval teevad Kristen Michal ja Kalev Lillo avalduse, lükates Meikari väited tagasi.Riigiprokuratuur alustab väidete kontrollimiseks kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 402-1 tunnustel, mis näeb ette vastutuse erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumise eest.24. mai. Keskkriminaalpolitsei korraldab Reformierakonna kontoris läbiotsimise.10. juuni. Reformierakonna suurkogul peab Meikar kõne: “Kirjutasin, sest tundsin, et pean kirjutama,” ütleb ta. “Oli ka viimane hetk, sest valimisteni jäänud poolteist aastat on piisav aeg, et erakonnad jõuaksid tunnistada vigu, ütelda lahti mustast rahast ja minna kaasa muutustega, mida ühiskond neilt ­ootab.” Erakonnakaaslastest publik ei lase Meikaril ettenähtust pikemaks läinud kõnet lõpetada.30. juuli. Prokuratuur esitab Michalile ja Lillole kahtlustuse.Michal viibib keskkriminaalpolitseis ülekuulamisel seitse tundi. Hiljem teatab ta, et ei tagane ministriametist enne, kui juhtum kohtusse jõuab. Ülekuulamisel käib samal päeval ka Lillo, kes keeldub ütluste andmisest.Hiljem saavad kahtlustuse kriminaalasja kohtueelse menetluse raames ka Kalle Palling ning Priit Kallakas.15. oktoober. Riigiprokuratuur teatab, et lõpetas Silver Meikari arvamusartikli väidete põhjal alustatud kriminaalasja, tuues põhjenduseks, et tõendid pole piisavalt veenvad süüdistuse esitamiseks.