Seda, et kunagi lubati ja oldi nõus vabaduse nimel kartulikoori sööma, ei mäleta suurt enam keegi. Pealtnäha märkamatult on kogu tingimusteta leplikkuse mõtteviisi kandnud põlvkond hakanud taanduma.
Poliitikas asendavad kampsuneid broilerid. Noori lapsevanemaid igavesti noored keskealised. Lapsi üha enam eakad. Vabas Eestis kasvanud või sündinuile on Maarjamaa asemel koduks kogu maailm. Võimuritele ootamatult on siiajäänutel nõudmised ning nad ei taha mingitest koortest kuuldagi.
Ainuüksi fakt, et seda muutust pole tipus tajutud, sellest pole aru saadud või lihtsalt
eitatakse, viitab ühiskonnast irdumisele. Kirjutasin augustis, et erakonnad jäävad ebapiisava paindlikkuse ja kohanemisvõime tõttu arengule jalgu. Kunagistest eesrindlikest uuendajatest on saanud vaat et ehtsad tagurlased. Eesti elanike õigustatud ootused on arenenud tempos, millega võimurid pole suutnud sammu pidada. Kodanik ei nõustu ülla eesmärgi nimel vaikivalt, vaid tahab sõna sekka öelda. Teada, kes ikkagi kartulid ära sööb. Käärimine ühiskonnas on aga tervendav protsess. Uue tasakaalu otsimine olukorras, kus tegelikkuse ja ootuste vahel haigutab kuristik. Ses mõttes võib toimuvate arengute üle rõõmustada, just sellist Eestit me tahtsimegi.
Jeeni kurss kukkus dollarisse värske, 38 aasta madalaima tasemeni. Viimati kauples jeen nii nõrgal tasemel 1986. aastal. Riigis on alanud valuutakriis, mis on just praegu hoogu kogumas ning paneb valitsuse ja keskpanga väga raskete otsuste ette.