Kartulikoore põlvkond taandub

Poliitikas asendavad kampsuneid broilerid. Noori lapsevanemaid igavesti noored keskealised. Lapsi üha enam eakad. Vabas Eestis kasvanud või sündinuile on Maarjamaa asemel koduks kogu maailm. Võimuritele ootamatult on siiajäänutel nõudmised ning nad ei taha mingitest koortest kuuldagi.

Ainuüksi fakt, et seda muutust pole tipus tajutud, sellest pole aru saadud või lihtsalt

eitatakse, viitab ühiskonnast irdumisele. Kirjutasin augustis, et erakonnad jäävad ebapiisava paindlikkuse ja kohanemisvõime tõttu arengule jalgu. Kunagistest eesrindlikest uuendajatest on saanud vaat et ehtsad tagurlased. Eesti elanike õigustatud ootused on arenenud tempos, millega võimurid pole suutnud sammu pidada. Kodanik ei nõustu ülla eesmärgi nimel vaikivalt, vaid tahab sõna sekka öelda. Teada, kes ikkagi kartulid ära sööb. Käärimine ühiskonnas on aga tervendav protsess. Uue tasakaalu otsimine olukorras, kus tegelikkuse ja ootuste vahel haigutab kuristik. Ses mõttes võib toimuvate arengute üle rõõmustada, just sellist Eestit me tahtsimegi.