27. oktoober 2013 kell 21:00

Kes katab kodutöö kulud?

Kas kaugtöö ja kodukontori puhul kannavad tööandjad osaliselt töötamisel tekkivad kulud ja millises ulatuses?

ASi Helmes juht Jaan Pillesaar räägib, et enamik töötajaid peab kodus töötamist niigi eeliseks. “Meil on aastaid olnud nii, et meid ei huvita, kus töötaja istub, peaasi, et töö saab tehtud,” räägib ta. Kui töö nõuab parasjagu vaikust ja rahu, siis ollakse kodus ja tehakse mõtte­töö seal. “Töö tuleb ära teha, see loeb. Kus seda tehakse, see ei loe.”

Eraldi kodus töötamiseks kuluvaid ressursse ei kompenseerita. “Arvan, et kodus töötamine on töötaja jaoks lõppkokkuvõttes sääst, sest hoitakse kokku näiteks töölesõiduks kuluva bensiini pealt,” usub Pillesaar. Koduinternetti ega muud sellist kinni ei maksta.

Arvuti on nii ehk naa tööandja poolt. Kes tahab, võib töö tegemiseks kasutada ka oma arvutit, peaasi, et teatud turvanõuded on tagatud, selgitab Pillesaar. Kirjalikke lisakokkuleppeid kodutöö osas ei sõlmita. “Juriidiliselt saab inimest sundida ühte või teist asja tegema, aga olulisem on ikkagi soov ja tahe,” usub Pillesaar.

Tasuta internet. ASi Võrguvara juht Jüri Reitsakas räägib, et ettevõttes on lubatud kodus töötada, kui inimene seda tahab. “Kompenseerime selle tarbeks inseneridele koduse interneti, lisaks on neil notebook, mida saab kasutada nii tööl kui ka kodus. Mööbli või muu sellise kompenseerimise peale pole aga ausalt öeldes mõelnudki,” räägib Reitsakas.

Normi, kui palju võib või peab kodus töötada, pole paika pandud, peaasi, et töö oleks tehtud. “Kodus töötamine nõuab üldiselt palju tahtejõudu, kuna segavaid faktoreid on mitmeid ja kodus töötamist kontrollida on pea võimatu, nii et midagi selles osas reglementeerida pole mõttekas,” usub Reitsakas.

Raintree Estonia OÜ büroojuht Eva-Ly Kattai räägib, et ettevõttes on kõigi töötajatega tehtud leping, mis näeb ette, et 50% tööst peab olema teostatud ajavahemikul 9–17. Ülejäänud töö osas tohivad töötajad aja ja koha valida endale sobiva.

Sääst transpordikulult. “Töövahenditest on  ettevõtte poolt arvuti. Ei internetti ega kodubüroo sisustust pole me kompenseerinud, see pole ka jutuks tulnud, ükski töötaja pole seda kunagi küsinud. Tööl on vahendid olemas ja kes soovib, töötab siis pigem kontoris,” räägib Kattai. Pigem võtavad nii töötajad kui ka juhid seda nii, et kodus töötamine on boonus, mis annab lisaks tööle sõitmise aja ja kulu pealt kokkuhoiu.

“Meil on näiteks üks töötaja Lõuna-Aafri­kas. Ja teine nüüd Soomes. Teevad sama tööd, mis Eestiski, tööülesanded ei ole muutunud, küll aga töö tegemise koht. Soomes töötaja puhul tõusis ka palk, nii et see võimalus on tema jaoks  kindasti boonuseks,” nimetab Kattai.

CPD OÜ juhi K.-J. Reincke sõnul pole aga paindlik töötamisvõimalus mitte boonus, vaid hädavajalik ja lähtub sellest, et töötaja oskab ise kõige paremini hinnata, kus ja millal ta parasjagu kõige paremini töötada saab. “Töötamise koht võib tähendada seda, et töötatakse kontoris, kodus või kliendi juures, aga ka tuhandes muus kohas,” räägib Reincke.

“Meie põhimõte pole kompenseerida kodus töötamise võimalust, vaid praktikas rakendatavat paindlikkust,” lisab ta. “Mõni ei töötagi kunagi kodus, vaid teeb seda hoopis lennujaamas, kliendi juures, kohvikus jne. Kui me kompenseeriksime kodus töötamiseks vajalikku infrastruktuuri, võib see tähendada hoopis paindliku töötamise vähenemist.”

Nii kompenseeritakse kodus töötamise asemel paindliku töötamisega kaasnevaid kulusid. “Kui kusagil töötamine lähtuvalt koha valikust toob kaasa lisakulusid, peab töötaja meile neist teada andma ja me kompenseerime need,” selgitab Reincke.

Alati ei pruugi olla tegu ka rahalise poolega. Näiteks kui töötaja tahab järgmised paar nädalat kodus  töötada, siis me ei küsi põhjust, me usaldame selle vajalikkust. Ja kui ta soovib lisakuvarit töölt selleks ajaks kaasa võtta, siis me samuti ei uuri põhjuseid, vaid võimaldame talle koju lisakuvari.”

Kodukontori kulude hüvitamisel on palju ruumi kokkulepeteks

Tanel Molok, advokaadibüroo SORAINEN maksuõiguse juristKui veel kümme aastat tagasi peeti iseenesestmõistetavaks olukorda, kus kõik töötajad ilmuvad töökohale kell kaheksa hommikul ja lahkuvad kell viis õhtul, siis arenev tehnika ja mõtteviis soodustavad tööajale ja -kohale paindlikumat lähenemist kui kellast kellani töökohal istumine.Mõtteviis ja tehnika on aga muutunud kiiremini kui seadused ning vaid töölepingu seaduses leiab mõne sätte kaugtööga seonduvate sisuliste küsimuste reguleerimiseks. Töölepingu seaduses on vaid märgitud, et tööandja peab töötajale teatama kui poolte kokkuleppel täidetakse töökohustusi kaugtööna ning lisaks, kas ja kuidas hüvitatakse töö tegemisel või tööandja juhiste või korralduste tõttu tekkinud kulutused. Need sätted aga käsitlevad eelkõige tööandja teavitamiskohustust, mitte sisulisi küsimusi. Seega kobavad töötajad ja tööandjad pimeduses, kui soovivad kaugtöösuhtele sisu anda ning poolte õiguseid ja kohustusi välja selgitada. Muuhulgas ei ole kindlaks määratud, kes peaks tagama kaugtöötajale töötegemiseks vajalikud vahendid ning kes katab kodus töötamisega seonduvad kulud.Kuna kaugtöö tegemine on suures osas seadustega reguleerimata, tuleks võimalike vaidluste ja probleemide vältimiseks kodus töötamisega kaasnevad õigused ja kohustused (sh kulude hüvitamine) töötaja ja tööandja vahel selgesõnaliselt kokku leppida ning hilisemate tõendamisprobleemide vältimiseks ka kirjalikult fikseerida. Arvesse peab siinjuures võtma, et lisaks töösuhte pooltele võib kodus töötamise kulude katmise ja nende jaotamise vastu huvi tunda ka maksuhaldur. Tema arvamus tööandja poolt tehtud kulutuste ettevõtlusega seotuse osas võib aga töösuhte poolte käsitlusest erineda ning see võib eelkõige tööandja jaoks kaasa tuua mittesoovitavaid tagajärgi. Kõige tavalisem probleem kipub olema, et tööandja kulutusi ei lubata täies ulatuses ettevõtlusega seotud kulutusena käsitleda. Halvemal juhul võidakse kodukontori kulude katmist käsitleda ka töötajale erisoodustuse andmisena, mille taga­järjed on maksunduslikult veelgi ebasoodsamad.

Töövahendid – arvuti, kontoritarbed. Igapäevaselt kontoris viibiva töötaja asjakohaste töövahendite tagamine tundub loogilisena olevat tööandja kohustus. See käsitlus ei tohiks põhimõtteliselt erinev olla, kui töötaja täidab oma tööülesandeid (osaliselt) väljaspool kontorit. Ei ole mõistlikku põhjendust ega seadustega ettenähtud erandit, et kaugtööd tegevad töötajad oleksid kehvemas seisus kui nende kontoris töötavad kolleegid. Ka kaugtöötajatel on vastupidiste kokkulepete olemasoluta õigus eeldada, et talle on tööandja poolt tagatud tööülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, nagu näiteks arvuti või kontoritarbed. Asjaolu, et töötaja kasutab tööarvutit vähesel määral ka isiklikel eesmärkidel, näiteks uudiste lugemiseks, ei pane veel üldjuhul kahtluse alla seda, et töö tegemiseks vajaliku arvuti ostmiseks tehtud kulutus peaks täies ulatuses jääma tööandja kanda.Sama põhimõte kehtib ka kontoritarvete ja muude töövahendite osas, ilma milleta ei saaks kodus oma tööülesandeid täita – tegemist on üldjuhul kuludega, mis peaksid jääma tööandja kanda. Samas on töösuhte pooltel vaba voli leppida kokku ka teistsuguses kulude jaotamises, kui ühel või teisel kaalutlusel on põhjendatud vastavate kulude kandmine töötaja kanda jätta.Kodukontori sisustuskulude katmine tööandja poolt on maksundusalases kohtupraktikas aga rohkem probleeme tekitanud, kuna paljudes olukordades on nende seotust ettevõtlusega raskem tõendada. Kohtupraktikas on vaieldud näiteks ka tapeedi ja akna­ruloode soetamiseks tehtud kulutuste ettevõtlusega seotuse üle.Kodus töötades kasutab töötaja üldjuhul töötegemiseks vajalikke sisustuselemente mingis ulatuses ka isiklikul otstarbel. Seega on mõistlik tööandjaga kokku leppida, millises ulatuses jäävad sisustuse kulud tema kanda. Siinjuures peab lähtuma siiski reaalsetest asjaoludest – põhjendatud ei ole töölaua ostuhinda jätta täielikult tööandja kanda, kui seda kasutatakse töötaja poolt ka isiklike vajaduste  tarbeks. Maksuhaldur ei ole tõenäoliselt sellises olukorras samuti nõus lugema kogu laua ostmiseks tehtud kulutust tööandja ettevõtlusega seotud kuluks.

Proportsioon 50/50. Kui tööks vajalikku sisustust kautatakse osaliselt ka töövälistel eesmärkidel, vastavat proportsiooni pooltevahelise lepinguga paika ei panda ning seda ei ole võimalik ka usaldusväärselt kindlaks määrata, loetakse kohtupraktika järgi ette­võtlusega seotuse/mitteseotuse proportsiooniks 50/50. Kui tööandja on katnud rohkem kui 50% kuludest, siis kokkuleppeosa ettevõtlusega seotud kuluna ning tööandjat ähvardab ka ülemääraste väljamaksete erisoodustusena käsitlemise oht.Samuti oleks soovitatav pooltevahelise kokkuleppega lahendada küsimus, kas ja kui, siis millises ulatuses hüvitab tööandja töötajale kommunaalkulud, interneti- ja telefoniarved ning muud kodukontoris töötamisega kaasnevad kulud.Nende kulutuste osas ei ole samuti võimalik universaalset õiglast jaotust paika panna ning pooled peaksid hüvitamise kohta sõlmima mõistlikud ja tegelikkusele vastavad kokkulepped. Näiteks võivad pooled kokku leppida, et tööandja hüvitab töötajale poole interneti-, neljandiku kütte­arvest jne. Kui tööandja võtab enda kanda ilmselgelt liiga suured kulud, tõuseb ka siin esile oht, et neid käsitletakse ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetena või erisoodustusena.

 

Tasub teada

Töövahendite kompenseerimine

Praktika järgi on kõige olulisema tähtsusega sisustuse osas sõlmitud kulude kandmise kokkulepped ning nende põhjendatus. Sisustuse kulude kandmise proportsioon tuleks kindlasti kokku leppida vastavalt sisustuselementide (laud, tool, lambid jne) reaalsele kasutusele töötegemiseks.Kui töötaja ja tööandja ei ole kulude katmise proportsiooni ise usutavatele asjaoludele tuginedes kindlaks määranud ning ka kõrvalseisjal (maksuhaldur, kohus) ei ole seda võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, loetakse selleks proportsiooniks 50/50.

Hetkel kuum