Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Presidendi kõne (täistekst, osa2)

Inno Tähismaa 26. veebruar 2001, 08:20

Aga täna kahekümne aasta pärast?

Maailm meie ümber on juba täna muutunud ülimalt keerukaks ja vajadus saada täpseid vastuseid homsele kasvab kiiresti. Kuid just need teemad, mis on Euroopas, Ühendriikides, Venemaal kõige tormakamalt päevakorras, on Eesti kodanikele informatsioonipuudusel murettekitavalt kaugel. See on vaesusetunnistus kõigile osapooltele: poliitikutele, kes krampuvad kinni detailidesse ega ole võimelised vastuseid andma Eesti energiavajadustele, Eesti raudteevajadustele ning ennekõike Eesti haridusvajadustele kahekümne aasta pärast. Avalikule sõnale, kes on enam huvitatud löövast pealkirjast kui puhtast informatsioonist; ning eriteadlastele, kes on sageli liiga akadeemilised, et lihtsates lausetes kõnelda Eesti lihtsatest vajadustest. Meie suutlikkus kahekümne aastases perspektiivis jõuda täna õigetele lähtealustele on murettekitavalt väike. Me vaidleme naeruväärsuste üle. Meenutagem kaks aastat kestnud vaidlust tuletikkude ümber, et nende abil selgitada uue sajandi ja uue aastatuhande algust. Või rahvaloendus, mis jättis või ei jätnud suure osa Eesti elanikkonnast loendamata. Akadeemiliste tiitlitega kiiresti küpsetatud teadlased peavad arusaamatus eesti keeles väitlusi, mis võivad kodanikke lootusetult segadusse viia. Kas meie juhid suudavad oma dogmaatilistest kaevikutest üldsegi jõuda arusaadavate otsustusteni? Kes määrab Eesti ühiskonna arengu: kas need, kellel selleks on demokraatlik õigus, või need, kellel õnnestub kõige soodsamalt avalikkust oma seisukoha kaitseks mobiliseerida? Ma tunnen, et meie poliitika, majanduse, avaliku sõna ja ühiskondlike organisatsioonide juhtide seas jääb puudu nii oskust kui tahet õigeid seisukohti selgitada, kaitsta ja ka ellu viia. Ning ma olen sügavalt veendunud: selles kiiresti globaliseeruvas maailmas, selles kiiresti muutuvas väikeses Eestis võidavad üksnes need jõud, kes on tõepoolest ka valmis juhtima ja vastutama, kes lähtuvad põhimõttelistest veendumustest ega mitte poliitilisest, majanduslikust või meedia võimust või oma palgast või kasumist. Kes juhib, on kohustatud ka selgete põhjendustega juhtima, isegi siis, kui põhjendused on ebameeldivad. Mulle teeb tõsist muret kasvav tööpuudus Eestis, millega sammub kummalisel kombel taktsammu kasvav tööjõupuudus Eestis. Me mäletame, mida see hiljaaegu veel tähendas, kui talu või töölispere saatis oma poja või tütre ülikooli. Haridus ei olnud vahend, haridus oli eesmärk. Kahekümne esimene sajand toob meile kõigile tülika kohustuse õppida elu läbi, õppida kiiresti muutuvas maailmas uusi oskusi ja erialasid ning olla valmis elu kestel töötama kahel, kolmel, koguni neljal erineval erialal.

Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.

Meil on olemas Eesti inimesed ja Eesti loodus, kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ja mida tuleb meil kaitsta ka aastal 2021. Millistena me neid näha soovime, ja kui see on selgeks saanud: kuidas selleni jõuda? Need otsustused tuleb meil täna teha.

Mul on hulk küsimusi. Vastused on kõik teie käes.

Näiteks: riigi ja selle poliitilise juhtimise professionaalsus peegeldub inimeste rahulolus, sotsiaalse ebavõrdsuse minimiseerimises. Küsimus: kuidas sünnib otsus riigijuhtimises? Kas ratsionaalselt või poliitilistest kokkulepetest tulenevalt emotsionaalselt?

Kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks?

Kas Eesti sportlaste õnnestumistele aitab kaasa see, et poliitikud sinna sekkuda ei saa, et eesmärk on selge ja siht selleni ratsionaalne?

Ja mõistagi kuulub Eesti tulevikuvisiooni juurde hariduse sisu. Edaspidi langeb teadmiste vahendamise roll veelgi madalamale. Teabeplahvatuse tempoga ei suuda üksikisik niikuinii sammu pidada. Järelikult tuleb inimestele õpetada, kuidas nad oma teadmistega peavad ümber käima. Teadmised paljunevad tänapäeval palju kiiremini ja samaaegselt vananevad nad ka kiiremini kui kunagi varem. Kuidas me siis suudaksime eluaeg õppida? Ülikooli hariduse eesmärgiks ei saa olla kolmekümneaastaselt doktorit kaitsta ja seejärel noor poiss või tüdruk ilma tööta jätta. Meie ülikoolidele on vaja enam omavalitsust. Tahaksin näha hoopis enam võistlust ja muidugi enam tippsaavutusi. Ka siin on probleemiks ümberkorralduste tempo. Tuletagem meelde, et erinevatel aegadel on kõige populaarsem õppeala olnud tolliteadus. Me ei tohi kooli ja ülikooli reforme jätta eriteadlaste kätte. See on eesti ühiskonna keskne küsimus. See puudutab eesti ühiskonna tulevikku tervikuna.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 00:00
Otsi:

Ava täpsem otsing