Esmaspäev 16. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kahanev Eesti ahvatleb sisserändajaid

19. september 2014, 00:00

Ajal, kui viimasel viiel aastal on Eesti tööturult kadunud ligi 40 000 inimest ning prognoosi kohasel lahkub sama palju ka järgneva viie aasta jooksul, koputavad tuhanded inimesed Eesti uksele, et siin oma unistusi täide viia. Kui läänest tullakse äri ajama, siis idast otsivad oma ala asjatundjad pigem palgatööd.

Kui soovi kolmandatest riikidest Eestisse rännata piiravad kvoodid, siis huvi Eesti vastu kasvab endiselt ka Põhjamaades. Nii kirjutas ­Soome ­majandusleht Kauppalehti äsja, et muutunud on ettevõtete Eestisse kolimise põhjus. Kui varem toodi ettevõtteid lõunakaldale väikeste tööjõukulude tõttu, siis nüüd on sagenenud juhtumid, kus Soome ettevõtja vahetab asukohamaad, kuna on küllastunud Soome maksukoormusest ja bürokraatiast.

“Ma armastan Eestit – siin on  elu palju lihtsam kui Soomes. Umbes 15 aastat tagasi, kui siia tulin, oli mu peamine põhjus kulude kokkuhoid. Sel põhjusel on ju tegelikult enamik Soome ettevõtjaid Eestisse tulnud juba teie iseseisvumisest saati,” tunnistas mööbli ja vooditekstiili tootja ja müüja Delux OÜ omanik Göran Sjöholm. Ent odavus ja kulude kokkuhoid pole sugugi ainsad põhjused, miks Eestisse tulla või siia jääda. “Eesti inimesed on töökad, ausad, positiivsed ja paindlikud. Olen ettevõtet omanud ka Soomes. Kogu sealne bürokraatia, inimeste suhtumine ja pessimism…  nagu öö ja päev!” loetles Sjöholm. Ta toob ühe eelisena välja võimaluse firma püsti panna 15 minutiga.” Lähed natuke lõunapoole Lätti ja juba on kõik teistsugune. Itaalias võtab ettevõtte loomine aega isegi 1–2 aastat. Eestlased on moodsa mõtlemisega rahvas, teil on kõik juba kompuutrites süsteemis valmis. Lihtsalt tule ja võta andmed! Taustauuring, dokumentide ja maksuvõlgade kontrollimine võtab aega mõne minuti. Eesti on kõige modernsem riik selles mõttes,” sõnas Sjöholm.

Eesti ahvatleb. Rekordarv elamislube väljastati 2011. aastal, sellele järgnes kiire langus, mille juured peituvad sama aasta lõpus avalikuks tulnud elamislubade väärkasutamises, nn elamislubade skandaalis. Samas huvi Eestisse tööle tulla või spetsialiste palgata pole kuhugi kadunud. Tööjõupõua all kannatab näiteks Ida-Virumaa, kuhu Eesti noored tööle ei kipu. Nii ongi Ida-Viru Keskhaigla aktiivselt värvanud inimesi Venemaalt ja Ukrainast ning teeb seda ka tulevikus. Haigla kommunikatsioonispetsialist Nadežda Ivanova selgitas, et põhjus, miks Vene ja Ukraina arstid Eestis end sisse seavad, on paremad töötingimused ning mõistlik töökorraldus. “Samuti on pere lähedal, sest paljud arstid tulevad Peterburist,” ütles Ivanova.  Tema sõnul on haigla ridadesse astunud Vene ja Ukraina arstid kohe nõus ka eesti keele ära õppima, sest haigla andmebaasid ning muu dokumentatsioon on eesti keeles. “Nad mõistavad seda ning keele õppimine ei ole nende jaoks väga raske,” selgitas ta.

Rändel päitsed peas. Eesti ühe edukama IT-firma Codeborne OÜ juhatuse liige Aho Augasmägi rääkis, et Vene spetsialistid on ettevõtte vastu huvi tundnud. “See huvi on olnud sõnades nii suur, et nad on olnud valmis Tallinna kolima,” lausus ta. Seni Codeborne ühtegi Vene arvutispetsialisti palganud pole, sest Augasmägi sõnul pole nende inimeste tase olnud nii kõrge, et muuta oma ettevõtte töökeelt. “Lisaks on ka väljastpoolt ELi inimeste palkamise bürokraatia liiga suur,” lisas ta. Samas näiteks varem aktiivselt võõrtööjõudu, eelkõige Ukrainast, värvanud ja sel teemal ka sõna võtnud BLRT hoidus teemat kommenteerimast.

See võib olla mõistetav. Poliitikauuringute Keskuse Praxis analüütiku Helena Rozeiki hinnangul on praegune rändepoliitika pigem sisserännet piirav kui soodustav. Näiteks kui tööandja soovib välismaalast palgata, peab ta selleks esmalt töötukassalt luba küsima. Loa saab juhul, kui tööandja suudab tõestada, et tal pole õnnestunud vajaminevat tööjõudu ei Eestist ega ka teistest Euroopa Liidu riikidest leida. Muu hulgas peab tööandja esitama dokumendid soovitud isiku töökoha täitmiseks nõutava kvalifikatsiooni, hariduse ja töökogemuse kohta.

Mõningaid samme välistööjõu Eestisse toomise lihtsustamiseks on siiski tehtud. Näiteks jõustus möödunud aasta septembris välismaalaste seaduse muudatus, millega lihtsustati välisriigi tippspetsialistide, teadlaste ja õppejõudude Eestisse tööle võtmist. Nii võib välismaalane, kes asub tööle kuni kuueks kuuks, asuda tööle päevast, mil tema tööandja on temast politsei- ja piirivalveametile teada andnud. Ettevõtluse ja idufirmade loomise edendamiseks loobuti aga elamisloa ettevõtluseks  andmisel vähemalt 65 000 euro suuruse kapitali nõudest tingimusel, et ettevõte on olnud Eestis registreeritud vähem kui 12 kuud ja alustab tegevust riigi või erainvesteeringute näol. Rozeik nentis, et Eesti ettevõtjate huvi välistööjõu vastu on senimaani olnud väike. 2011. aastal töötukassa tellitud “Välistööjõu vajaduse uuringust” selgus, et vaid 12% olid huvitatud välistööjõu värbamisest tulevikus. Enim oodatakse just spetsialiste.

Kasulikud välistudengid. Praxise hariduspoliitika programmi analüütiku Hanna-Stella Haaristo sõnul võib üheks kvalifitseeritud tööjõupuuduse lahenduseks olla välistudengid, kes pärast õpingute lõpetamist võiksid Eestisse ka tööle jääda. Eelmisel õppeaastal õppis Eestis täiskohaga 2230 välis­üliõpilast, mis oli rohkem kui mõni aasta tagasi seatud eesmärk.

Haaristo sõnul peaks välisüliõpilastele looma kindla suunitlusega toetusprogrammid, mis aitaks neil Eestis erialast tööd leida. “Kuigi kõrgkoolid vastutavad välistudengite eest õpingute ajal, võivad nad jääda suhteliselt üksi pärast kooli lõpetamist kuue kuu jooksul Eestis tööd otsides,” ütles ta. Välistudengite värbamise eeliseks on tema sõnul nii nende juba omandatud kõrgem kvalifikatsioon kui ka teadmised Eesti elu kohta.

Eestlased ei naase kodumaale. Kuigi välismaal elab 150 000 kuni 200 000 eestlast, on neid Eestisse tagasi tuua väga raske. Näiteks programm “Talendid koju!” meelitas kodumaale kõigest 27 inimest.

Praxise analüütik Laura Kirss usub jätkuvalt, et üheks kasutamata tööjõuressursiks Eestis on väliseestlased, kes moodustavad ligikaudu 15% kogu maailmas elavast 1,1 miljonist eestlasest. “Väliseestlased on tööjõupuuduse olukorras teistega võrreldes soodsaim grupp, keda tagasi meelitada – nad oskavad keelt ja teavad siinset elu,” märkis Kirss. Väliseestlaste tagasimeelitamiseks on siiani suunatud kaks peamist meedet. Üks neist on haridus- ja teadusministeeriumi keeleosakonna juhitav rahvuskaaslaste programm, teine aga Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoja algatatud “Talendid koju!” projekt. Kuid nagu mainitud, jäi viimase tulemus väga tagasihoidlikuks.

Vene noored. Kirss lisas, et kõige tõenäolisemad tagasipöördujad on kõige hilisemad lahkujad. “Tavaliselt on neil madalam kvalifikatsiooon ja esmajärgus me neid tagasi ei ootagi,” ütles ta, rõhutades, et talendipoliitika sihtgrupid on ennekõike kõrgharidusega inimesed. Kirss märkis, et paljud eestlased lahkuvad kodumaalt juba ainuüksi sellepärast, et nad ei oska hinnata Eesti elu lihtsust.

“Nad pole näinud, kuidas mujal maailmas asjad on ja kui vähe on meil bürokraatiat. Kui nad kogevad teistsugust keskkonda, siis nad ühel hetkel saavadki aru, millised on Eesti väärtused,” ütles ta.

Kirss lisas, et peale kogenematuse tajuvad paljud noored Eestis ebatolerantsust ja halba õhkkonda, mis neid lõpuks mujale riiki elama ajab. “Nad tunnevad, et neid ei väärtustata ja et neil pole võimalik end Eestis teostada,” märkis ta. Osaliselt on see tunne mõistagi seotud palgaga – ennekõike just kultuuri ja haridusvaldkonnas –, ent ka näiteks meditsiinis, kus võib kõigest 80 kilomeetri kaugusel lahe taga sama töö eest mitu korda rohkem raha teenida.

Kirss lisas, et eraldi seltskond on vene noored, kes tajuvad eriti suurt kontrasti vene ja eesti kultuuri ja inimeste vahel. “Nad tunnevad, et nad pole Eestis oodatud. Paljud loobuvad sellepärast isegi eesti keele täielikust omandamisest ja lahkuvad siit jäädavalt,” rääkis ta.

Kirsi sõnul on rände puhul esmatähtis just sissetulek ja töökoht, seejärel alles eneseteostus. Sama kehtib ka tagasitulijate kohta – tihtipeale on kodumaale naasvad eestlased need, kes on end välismaal juba teostanud ja mingisuguse rahalise seljataguse kindlustanud. “Siis mõeldaksegi, et tahetakse taas koju ja ollakse selle nimel nõus siin madalama palgaga töötama.”

  • Aina rohkem välisosalusi

Ettevõtete arv, kus on vähemalt üks välismaalasest omanik, on aasta-aastalt tõusnud. Näiteks kui 2010. aastal oli mainitud ettevõtteid 13 852, siis selle aasta alguse seisuga on ettevõtete arv, kus on vähemalt üks välismaalasest omanik, kasvanud juba 17 623-le.

Rahvustest domineerivad sisserändajate seas soomlased, venelased ja ukrainlased. Statistika­ameti andmete põhjal on Euroopa Liidu riikidest sisseränne suurim Soomest. Ajavahemikul 2008–2013 asus Soomest Eestisse elama 3839 inimest, mis moodustas 28% kogu ELi kodanike sisserändest. Samuti selgub, et sisserändes nn kolmandatest riikidest domineerivad Ukraina ja Venemaa. Ajavahemikul 2008–2013 väljastas politsei- ja piirivalveamet üle kahe kolmandiku (69,5%) elamislubadest Venemaa ja Ukraina kodanikele.

Mõttelise piiri saab sisserändajate vahel tõmmata ka tegevuses. On neid, kes tulevad ja rajavad ettevõtte, ning neid, kes tulevada palgatööle. Siin aga pole vahet enam ELi ja kolmandate riikide kodanike vahel. Nii on välismaalastest enim ettevõtete omanikena soomlasi, kuid märkimisväärne on ka Vene kodanike kasv Eesti ettevõtete omanikeringis. Selle aasta seisuga on

17 623st ühe välismaalasest omanikuga ettevõttest 2622 omanikud venelased. Venelastest ettevõtjate arv on aastail 2010–2014 näidanud pidevat kasvu, kuid näiteks soomlastest Eesti ettevõtlusmaastikul osalejate puhul on tegu üsna stabiilse näitajaga ning sel aastal võrreldes möödunuga on arv isegi langenud. Kui aastail 2010–2011 olid esindatud Eesti ettevõtete omanikena ka rootslased, siis alates 2012. aastast on kasvanud lätlaste osakaal. Nagu ka soomlaste puhul, on rootslaste arvukus meie ettevõtetes viimasel kahel aastal langenud.

  • Otsivad Eestist paremat elu

Kuigi Eestisse tööle või äri ajama tulevate eri rahvusest ja eri riikidest pärit inimeste isiklikud lood ja kodumaalt emigreerumise põhjused on erinevad, ühendab neid lootus paremale elule just Eestis. Kõrvalpilk paljastab, et pildil polegi kõik valesti, nagu eestlastel kombeks arvata. Vastupidi, ukrainlane, soomlane, ameeriklane ja hispaanlane joonistavad pildi Eestist kui võimaluste maast.

Põhjanaabrite virin peletas Eestisse

Soomlased Pauliina ja Petri Pirkola, loomeagentuuri WTF Groupi omanikud, otsustasid sel suvel Eestisse kolida, et põgeneda kodumaa negatiivsest ja pessimistlikust õhkkonnast.

Pauliina Pirkola: Minul ja mu abikaasal Petril on loomeagentuur WTF Helsinki OÜ.

Kaks aastat tagasi rajasime ettevõtte ka Tallinnasse, et haarata ka Baltimaade turgu. Kaks kuud tagasi otsustasime aga, et kolime ka ise Eestisse. Miks? Põhjus on tegelikult sama, mis kõikidel immigrantidel – lootus paremale elule.

See võib kõlada absurdsena, tulles inimese suust, kes on maailma parimaks maaks nimetatud riigi kodanik. Soome võib ju olla teistest riikidest parem nii mitmelgi põhjusel, ent ettevõtja seisukohalt on see pigem hirmutav paik.

Loovus on meie suurim ja tähtsaim intelligentne omand ja et me saaksime oma ettevõtet korralikult ülal pidada, peame pidevalt uusi ja värskeid ideidvälja käima. Selleks oli meil aga vaja positiivset keskkonda. Soomes pidime pidevalt kulutama liiga palju energiat virisemise ja valitsuse otsustega mittenõustumise peale. Kõik on alati raskendatud ja ühiskonna üleüldine negatiivne õhkkond hakkas meid lämmatama.

Teadsime, et peame tegema midagi radikaalset, et sellest tundest vabaneda. Nii me pakkisimegi oma asjad kokku ja kolisime Tallinna. Eestis on kõik teistmoodi. Ärimaastikule lisab tugevat vürtsi siinne edukas IT-sektor ja üha enam hoogu juurde saavad idufirmad. Valitsus ja rahvas on väga avatud ja uuendusmeelne.

See pole meile esimene kord välismaale kolida. Mina olen elanud Austraalias, pea  kaheksa aastat Hongkongis ja hiljuti pisut ka Lõuna-­Aafrika Vabariigis. Ka mu abikaasa on reisinud terve oma elu, nii et teise riiki kolimine polnud sugugi raske – eriti veel Eestisse, kus meie kodumaa on tegelikult vaid 80 kilomeetri kaugusel. Ja kuigi me kavatseme ­Eestisse elama jäädagi, ei pööra me kindlasti Soomele selga. ­Pigem vastupidi, meil on ettevõtted mõlemas riigis ja ma usun, et Soomest eemalolek ­aitab mul sealset elu taas positiivsemana näha.

Kuigi Eesti on tilluke, on tal meeletu potentsiaal loomeagentuuridele. Majandus on halb igal pool, kuid ma näen seda vaid võimalusena midagi luua. Võib-olla pole Eestis tohutut turgu, kuid meile see ju tegelikult ei loe – loomingulist tööd saab teha kõikjal, mitte ­ainult seal, kus sa elad. Eesti on piisavalt pisike, et erinevatele mõjutustele kiiresti reageerida.

Mind on korduvalt hoiatatud, et elu Eestis ei pruugi olla nii lilleline, kui ma arvan. Niisiis olen püüdnud leida midagi, mis on Soomes parem kui siin. Ma leidsin lausa kaks asja: sõiduteed ja jogurtivalik. Küsige mult aasta pärast uuesti.

Ettevõtlus liiga lihtne, et tõsi olla

Hispaanlane Neftali Peral avas viis aastat tagasi Tallinnas keeltekooli Hispaania Maja OÜ, kuhu ta on nüüdseks kutsunud töötama ka kolm kaasmaalast.

Neftali Peral: Tulin Eestisse esimest korda 2005. aasta novembris, kui asusin Tartu Ülikoolis hispaania keelt õpetama. Ent kahe ja poole aasta pärast sai minu Eesti-kogemus otsa ja ma lahkusin, peas tiksumas mõte, et ma ei naase enam kunagi.

Hispaania keele õpetajal on alati rohkem tööd piiri taga kui kodumaal. Seega pidin kriisi ajal otsima uusi võimalusi, kuidas endal jalad all hoida. Mulle jäi pihku kolm väga erinevat varianti: Holland, Hiina või Aserbaidžaan. Viimane pakkumine sadas mulle sülle eriti ootamatult. Olin parajasti teel Amsterdami lennujaama, et kodumaale tagasi minna, kui mulle helistati Hispaania välisministeeriumist ja tehti ettepanek minna tööle Bakuusse. Ma kahtlesin alguses sinna minekus sügavalt – tõtt öelda ma isegi ei teadnud tol hetkel, kus Bakuu täpselt asub. Kuid kuna ma tundsin Amsterdami juba nagu oma parema käe viit sõrme ja olin niikuinii plaaninud Hiinat külastada, hüppasingi pea ees tundmatus kohas vette ja valisin endale eksootilisima uue kodu, Aserbaidžaani.

Olen ennast alati pidanud pigem eurooplaseks kui maailmakodanikuks. Pärast aastat Bakuus elamist ja töötamist tundsin, et see paik pole minu jaoks. Tahtsin tagasi Eestisse.

Üsna pea pärast selliste mõtete tekkimist tulid mulle Eesti sõbrad külla ja ma rääkisin neile enda ideest avada Tallinnas hispaania keele kool. Sõime Bakuu vanalinnas šašlõkki ja tegime oma esimese ajurünnaku.

Tulemus – kolisingi tagasi Tallinna. Avasin keeltekooli Hispaania Maja, kutsusin kohale head õpetajad, kes olid nõus nii kaugele põhja kolima.

Äri püstipanemine Eestis on uskumatult lihtne. Julgen lausa arvata, et nii mitmeski teises riigis ei õnnestuks paljudel ettevõte rajada enne kolmandat katset ja lugematuid külastusi erinevatesse institutsioonidesse. Eestis on täiesti normaalne, et ettevõtte saab rajada kodust lahkumata – vaid mõned klõpsud veebis ja kõik. Välismaal on isegi mõte sellisest asjade käigust ebareaalne. Kuigi väike ja madalate sissetulekutega Eesti peab veel leidma enda niši, mis siinset majandust edendaks, ei anna siinset elu lõunapoolsete riikidega võrreldagi.

Aga kõik ei tohiks olla ainult internetipõhine. On olnud liiga palju juhuseid, kui olen mõnda asutusse läinud, kus mult küsitakse, miks ma sinna üldse tulin. “Kodulehel on ju kõik olemas!” ütlevad nad mulle. Täiesti harjumatu. Kas see on siin normaalne?

Eesti kui maailma parim ettevõtluse kool

USA majandusteadlase ja helilooja Eugene Birmani meelitas Eestisse tema Balti päritolu. Ta usub, et väiksusest hoolimata on Eestis rohkelt võimalusi enda tõestamiseks.

Eugene Birman: Selgituseks – ma sündisin Lätis, kuid olen USA kodanik, kes on elanud nii Suurbritannias, USAs kui ka Eestis, kus ma olen vahelduva eduga olnud 2010. aastast. Olin tolleks hetkeks elanud viis aastat New Yorgis, lõpetasin seal oma bakalaureuse- ja magistriõpingud Columbia ja Juilliardi ülikoolis. Tahtsin sellest paigast ja kõigest, mis mulle juba niivõrd tuttav ja teada oli, pääseda nii kaugele kui võimalik. Olen ju sünni poolest baltlane, oli aeg koju tulla. 2011. aasta novembris avasin Eestis ettevõtte Mychef.ee, mille kaudu saab erinevatest söögikohtadest toitu koju tellida. Sellist teenust polnud Eestis varem üldse pakutud.

Eestis on lihtne ettevõtet rajada – siin on lihtne maksusüsteem, selge ja ettevõtjasõbralik keskkond.

See kõik teeb Eestist ükskõik millisest ärinduse kooliprogrammist kordades parema paiga, kus ettevõtlust õppida. Võrreldes USAga on siin iga asjaajamine niivõrd lihtne. Kas või ettevõtte rajamise näide – siin ei pea keegi jamama valitsuse juristidega. Puuduvad maakonna, osariigi ja mis iganes võimalikud maksud ja lõputud täitmist vajavad ankeedid. Siinne turg on küll pisike, kuid vägagi küps loomingulisele mõtlemisele. Samas keskenduvad paljud siinsed ettevõtted ainult kasumi teenimisele, mis on pikas perspektiivis üsna küüniline viis, kuidas ettevõtet pidada.

Eestlastel on palju, mille üle uhkust tunda. Vaadake, kui väike riik te olete, ja kui suurt huvi te pakute välismaalastest investoritele ja ettevõtjatele.

Eestis ei loobita kaikaid kodarasse

Ida-Virumaa Keskhaigla üld­arst, ukrainlanna Maria Ar­ta­monova kolis abikaasa ja lapsega Eestisse kaks aastat tagasi.

Maria Artamonova: Olen Eestis olnud nüüd kaks aastat. Tulin Eestisse, kuna mul oli siin sugulane. Talle meeldis siin ja ta soovitas Eestisse tulla. Siia on tulnud ka rida teisi ukrainlasi. Üks noormees, kes oli minu ülikoolikaaslane. Teine koolikaaslane töötab Kuressaares. ­Ukrainlased on tööl üle Eesti.

Arvestades praegust olukorda Ukrainas, on elu siin ja seal võrreldamatud. Ukrainas on arstiks olemine hobi, meil näiteks lapsehoidjad teenivad 2,5 korda rohkem kui arstid. Paljud arstid töötavad seal kahel kohal. Eestis ei pea täiskohaga töötades muretsema oma palga pärast.

Mis puudutab kulutusi, siis siin on suureks eeliseks see, et näiteks ei pea maksma selle eest, et su laps läheb kooli. Kui me tulime Eestisse, siis ma ei olnud selleks valmis, et kõik asjad on riigi poolt. Mina läksin rahakotiga kooli ja uurisin, kui palju ja mille eest on vaja maksta. Inimesed vaatasid mind imelikult ning ütlesid, et midagi ei ole vaja maksta. Ukrainas öeldakse ikka kooliaasta alguses, mida on vaja koolis teha: põrandat või aknaid vahetada, õpikuid osta jne. Ka ­Ukraina haiglas, kui midagi on vaja, siis kas sugulased või lapse­vanemad ostavad. Seal ostetakse kõike, alates kinnastest lõpetades seadmetega. Kui on midagi vaja, siis esitatakse nimekiri ja patsient läheb apteeki ostma. Samuti on analüüside tegemine tasuline.

Tõsi, Eestisse saabumisel võtab dokumentide tegemine ikka aega. Alguses ma tulin siia koos lapsega, kes läks esimesse klassi. Laps käib praegu kolmandas klassis ja vene koolis, aga osa ­aineid on neil eesti keeles. Siis tegin dokumente ka mehele, kes puhkuse ajal käis siin ja otsis tööd.

Mehel oli Ukrainas nii hea palk kui ka hea ametikoht. Eestis leidis ta töö suhteliselt kiiresti, poole aastaga. Ta on insener, käis VKG rääkimas ja ta võeti tööle.  Alguses ta palgas natukene kaotas, praeguseks on see kõrgem. Alguses ta töötas lukksepana, siis sai temast meister ja nüüd on ta veel kõrgemal kohal. Eestis on sellega hästi. Kui Ukrainas vaadatakse ikka, kes kelle tuttav on, siis Eestis, kui sa töötad ja näed vaeva, siis saad ka ametikõrgendust, keegi ei loobi kaikaid kodarasse.

Mis puudutab eesti keelt, siis algusest peale oli selge, et eesti keelt on vaja õppida. Algul võeti mind tööle ilma keeleoskuseta. Aga meil haiglas korraldatakse kursuseid. Minul vedas, mina sain toetust Euroopa Liidu fondist. See tähendab, et kui saan eksami tehtud, siis mulle makstakse raha tagasi.

 

Kommentaar

  • Huvi Eestis töötada

Ališer Madaminov, Ida-Virumaa Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna vanemarst
Meie osakonnas on kaks arsti, mõlemad töötasid varem Ukrainas. Üks arstidest töötab meie osakonnas anestesioloogina, kes tegeleb ka raskemate patsientidega, ja teine on üldarst. Meesarsti eesti keele tase on B1 ehk nii palju, kui vaja oli, et eksam läbida. Suhtleb eesti keeles ja kirjutab ka dokumentatsiooni eesti keeles. Mõlemad arstid on meie juures töötanud üle aasta. Viimasel ajal ei ole me tööle võtnud Ukrainast kedagi, küll oleme saanud taotlusi. Me ei ole võtnud neid tööle, sest nende kogemus ei ole selline, nagu meie arstidel, ning nad ei oska eesti keelt. Meil ei ole mõtet võtta sellist personali, sest enamik kaebusi tuleb just selle kohta, et arst ei saa eesti keelest aru, kuigi meie arstid räägivad adekvaatselt. Põliseestlased tahavad, et nendega räägitaks puhtas eesti keeles.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. September 2014, 19:21
Otsi:

Ava täpsem otsing