Põlevkivi – riigi, mitte ainult ettevõtete huvi

25. november 2014, 07:45
Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141125/OPINION/141129929/AR/0/AR-141129929.jpg

Väga lühinägelik on lükata kõik põlevkivi väärtustamisega seotud riskid ettevõtete kanda, sest nii loobub riik liiga suurest osast teenitud tulust, kirjutab Maailma Energeetikanõukogu Eesti rahvuskomitee peasekretär Mihkel Härm.

Põlevkivi on Eesti riigi rikkus ning riigi kohustus on oma vara eest võimalikult suurt tulu teenida. Suurema tulu teenib aga see, kes võtab kõrgema riski. Riigile kui ressursiomanikule kuuluvate riskide lükkamine ettevõtete kanda kahjustab tegelikult riigi huve.

Riskide jagamine ressursi omaniku, töötleja ja finantseerija vahel ei ole Eestile unikaalne küsimus. Sellega on paljud riigid enne meid pidanud tegelema. Eesti on aga üks väheseid riike maailmas, kus ressursi omanik üritab oma tulusid maksimeerida nii, et annab sisuliselt kõik riskid töötlejate ja finantseerijate kanda. See asjaolu paneb mõtlema, kas oleme avastanud midagi geniaalset või vastupidi – oleme ehk unustanud teiste kogemustest õppida.

Maailmapanga raport „Fiscal Systems for Hydrocarbons“ tõdeb, et enamik maailma riike kasutab üht või teist laadi paindlikku maksusüsteemi. Edukamad on raporti autorite hinnangul riigid, kus ressursi väärtuse risk on ressursi omaniku kanda.

Loomulikult võib väita, et tänane põlevkivi kasutamise maksustamise süsteem ju toimib. Toimib küll, aga kui kaua ja kui edukalt, on juba ise küsimused.

Norras, maailma ühes edukamas fossiilkütuste abil arenenus riigis, mõisteti juba ammu, et naftatööstuse erinevate osapoolte kanda tuleb jätte erinevad riskid. Naftatööstusega paralleele tuues on Eesti põlevkivitööstus kõige sarnasem toornafta rafineerimise äriga – konkreetse fossiilkütuse müügikõlbulikuks muutmiseks on välja ehitatud kapitalimahukas tööstus. Peaaegu eranditult kasutatakse tööstuse omaniku tootluse reguleerimiseks lõpptoote turuhinnast sõltuvat mudelit.

Rakendades täna Eestis kehtivat süsteemi, saavutatakse ühiskonnale väga ebasoovitav lahendus, kus kasumid erastatakse, aga kahjumid sotsialiseeritakse. See pole hea poliitika.

Kui riik tahab põlevkivist teenitavat väärtust kasvatada, tuleb võtta rohkem riske enda kanda. Seetõttu ei saa ka nõustuda TTÜ teadurite Alari Purju ja Kati Kõrbe seisukohaga, et põlevkiviga seotud riske peaksid kandma ettevõtted. 18. novembri Äripäevas ilmunud arvamusloo autorid on unustanud, et põlevkivi on riigi, mitte pelgalt ettevõtete huvi.

Jättes kõik riskid ettevõtetele, tõstab riik põlevkivisektori investeeringute nõutavat tulukust. Teisisõnu, uute investeerimisotsuste tegemiseks on vaja oodata kõrgemat naftahinnaprognoosi, madalamat palgataset või väiksemaid ressursi- ja keskkonnamakse. Kulukomponentides pole ilmselt alanemist oodata ning nii sõltuvadki uued investeeringud Eesti põlevkivitööstusesse eelkõige kõrgetest naftahinnaprognoosidest.

Riik on tahtnud ellu viia riske alandavat ressursi- ja maksupoliitikat, kuid selle käigus on õnnestunud astuda samm hoopiski teises suunas. Täna julgetakse põlevkivisektoris investeerida ainult väga kõrge tootlusega projektidesse, tasuvusajaga 4–5 aastat, mistõttu puudub riigil igasugune kindlus selles osas, millal tööstus täielikult kinni pannakse. Sektorist saadav riigitulu on muudetud väga prognoosimatuks.

Loogiline energia- ja maksupoliitika näeks ette, et riik ei tekita teadlikult määramatust juurde, vaid vastupidi, suurendab investeerimiskindlust strateegiliselt olulistes valdkondades. Riigi huvi peab olema põlevkivist maksimaalselt palju väärtust kätte saada ja seda saab teha tööstusega riske jagades.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. November 2014, 10:27
Otsi:

Ava täpsem otsing